Riputasin üles, mis vabadel õhtupoolikutel kirja olin pannud. Vanemad postitused on allpool...

24.08.2012

Täna sattusin tõelise ussipesa peale. Olin teel coq-de-roche’i vaatluskoha juurde, kui märkasin teerajal kaljusel pinnal olevas lombis üht madu. Kui olin seal veetnud juba mõned minutid pildistades ja madu kiusates märkasin ,et vee all on veel teinegi, kes aegajalt oma pea välja pistab. Vesi oli muidu täiesti läbipaistev, selge, ja madu oli läbi selle nähtav. Aga see miks ma teda algselt kohe ei täheldanud on ilmselt jällegi mingi taju ja tähelepanu idiosünkraasia.

Maod olid sellised veidiülemeetrised ja ütleks, et mingitlaadi nastiklased. Seda liiki madusid olen viimase kahe nädala jooksul näinud juba nelja. Mis on veider küll, ses mõttes, et nad on haaranud nii suure osa minu kohtumistest madudega, aga on ometi ainult üks 96-st (või 95-st) maoliigist P. Guajaanas. Mis pagana õigusega, eksole.

Aga võibolla on neil praegu selline nö kõrgema aktiivsuse periood, need kaks seal lombis olid ka ilmselt ‘aega veetmas’, kui tüütu mina neid segama tulin.

23.08.2012

Eile kohtusin enda jaoks uue ning üpris huvitava välimusega maoga - Xenodon werneri. Tegemist on rohelise selja- ning heleda kõhupoolega maoga, kel on kuidagi lame keha, mistõttu esmalt arvasin, et ehk on kullakaevurid tast oma maasturiga üle sõitnud, kuid siis limpsas ta õhku ning lame keha hakkas elavalt liikuma. Ma ei tea, kas tegemis on mürgise maoga, kuid ühe siinse aimeraamatu põhjal arvan, et pigem ei ole. Igaljuhul kohtlesin teda mittemürgisena st pildistasn üpris lähedalt. Mingil hetkel kui ta oma pea nö vinnastas ja tegi järsemaid liigutusi tegin igaljuhul mõned tagurpidihüpped, sest nagu ütlesin - ma ei tea, kas ta on ohtlik. Ilus igaljuhul. Jällegi oli pildistamise juures tehnilisi probleeme ja nüüd lõpuks jagasin ka välja, mis on nende põhjuseks - nimelt makroobjektiivi diafragma ei hüppa (st ava on püsivalt 2,8 hoolimata sellest, mis ma palun tal olla või mida kaamera oma särituskalkulatsioonides eeldab, et ta on, sellest ka möödapanekud säris. Kahju, et sellest aru saamisega nii kaua aega läks, sest päris palju võimalusi on seetõttu kehvasti realiseeritud saanud. 

Täna kui istusin terrassil tuli P. ja ütles, et tema maja ümber tiirutab Megasoma ja arvas, et ehk võiks selle kinni püüda. Absoluutselt õige mõte, olin nõus. Läksime vaatama ja tõepooelst oligi välisseinal emane M. acteon. Üritasin teda algul võrguga võtta, kui eluka haare seinale oli liialt jõuline. Ronisin veidi nii et ulatusin temani käega ja võtsin ta alla. Siis muidugi paratamatu fotosessioon erinevates ‘loomulikes’ positsioonides ja nüüd on ta laua peal karbis, kus, ma loodan, teeb mingit printsess-vangitornis-asja ja meelitab kõiki nuuskimiskaugusel olevaid isaseid Megasomasid läbi öö meie terrassile lendama. Seni ei ole veel ühtki laekunud. Võibolla on rüütellikkus surnud.

21.08.2012

Võtsin matsheetega maha kaks 30cm-st puud ja see on ju ütlemata põnev. Panin ettenägelikult kätte kindad ega kaotanud sel korral olulisel määral nahka. Matsheetet kasutasin nende puude puhul seepärast, et nad olid suure tee ääres ning tahtsin olla pidevalt valmis põgenema juhul kui ametivõimud tulnuks ning karjunuks: ‘’seis, röövraidur!’’ vms. Mõned kõrvalisemates paikades asuvad puud said maha võetud ka mootorsaega ning kõik nad ootavad nüüd maas vedeledes mardikavastseid.

Öösel oli torm tugeva vihmaga ning hommik oli väga udune. Ja nagu ikka oli udus asju, täna nägin Agamisid (trompetlinde). 

20.08.2012

Taasiseseisvumispäev meenus alles õhtul, kui vaatasin kalendrisse.

Teatav pidulikkus tänases päevas siiski oli, hoolimata sellest, et olin teadmatuses kuupäeva osas. Hommikul sain lõpuks pildile lendavad aarad. Pärast tohutut jalgadega kahveldamist ning paljusid luhtunud võimalusi. Aga näib, et pidev ‘aaravalmisolek’ (kaamera seadete osas) ning kata-d kaameraga on ära tasunud. Umbes 2...3 sekundi jooksul, mil nad olid nähtaval õnnestus nad püüda fookusesse ning teha plaks-plaks-plaks kolm pilti enne kui nad taas puulatvade taha kadusid. Ja valgus ei olnud üldsegi paha, pean silmas et ta oli selline hommikune ning et päike oli pigem mu selja taga kui et vastu. Vaid ühe korra olen neid üldse näinud veel ilusamas valguses ( enamasti kipuvad need kohtumised juhtuma ikka hämaras ja hallikasvalge taeva taustal), mis pani nende sulestiku eriti pööraselt värvlema (verb?), sel korral olin aga puude all, üritasin küll neid läbi metsakatuse hõredamate kohtade pildile püüda kuid edutult, surin sisimas päris olulisel määral. Aga ei midagi sellist täna, hoopis puha hea õnn ja ülevoolav rõõm.

Ühel koertest Princess’il on seljas palju botfly vastseid, ta on puretud müiaasist niiöelda. Üritasime täna neid vaklu kätte saada, kuid vaseliiniga tunneli sulgemise peale ronisid nad välja vaid nahapinnani, mitte piisavalt, et pintsettidega ussist kinni saada. P. oli hankinud ka mingit salapärast rohtu, mida pidi tilgutama aukudele, et vaglad ära tappa ning seejärel koos mädaga välja pigistada...

Eile leidis aset ekskursioon Kaw sohu. Korraldajaks Tig Di Lo. Käisin Kaw soos ka 2 aastat tagasi, kui peab ütlema, et seekordne retk oli oluliselt parem. Giid leidis edukalt mitmesuguseid elukaid ja teadis mõndagi kõneleda. Turiste oli vaid 7 nii et üpris hea juhi/juhitavate-suhe sellise ürituse kohta. Fotograafia mõttes ei olnud korraldus küll päris ideaalne, kuna peatused olid lühikesed ja paat liikus kiiresti. Spray&pray’isin ja kui kahlata läbi mitmete gigabaitide jagu pahnast jääb sõelale ka päris head kraami. Päeva kliimaks oli ära juba päris varakult - pöörased punkarlinnud Hoazin’id (Opisthocomus hoazin). Peale selle et nad olid ääretult kaunid talusid nad ka uskumatult rahulikult meie kohalolekut. Pakuti ka süüa ning aperatiive, mis selliste ürituste puhul on kahtlemata moraali kõrgel hoidmiseks väga tõhus.

Lõunapausi järel oli võimalus kohvi saatel kulda sõeluda. Selleks kasutatakse lameda koonuse kujulist panni, mis esmalt täidetakse ojapõhjast võetud pabidatäiega. Seejärel tuleb panni segu vee all sõrmedega segada, et kergem kraam vooluga minema ujuks ning välja korjata suuremad kivid. Järgeb teatav ‘tsentrifuugimine’ veepinna lähedal. Kui kõik on tehtud õigesti jääb lõpuks koonuse teravikku umbes supilusikatäis musta liiva moodi ollust. See hajutatakse aegaselt panni liigutades ning samal ajal sõrmedega vett tilgutades panni pinnale laiali ning mõnikord, üpris tihti, ilmub mustade liivaterae varjust välja pisike kullakübe. Üpris palju tööd imepisikese kullaebeme leidmiseks. Lihtne on tulema mõte, et äkki peaks proovima kulda sellest mustast liivast kuidagi tõhusamalt eraldada, elavhõbedaga näiteks. Seda siiski ei demonstreertiud ega saanud proovida.

Pimeduse saabudes läks lugu veidi turitslikumaks: giid püüdis soost välja kaimane ning andis neid kõigile hoida. Samas peab tunnistama, et see on ka üpris äge, aga veidi alandav on olla selles tegelase rollis, kes on karjatatud suure grupiga paati ning kellele siis giid kõik kätte toob, piinlik. Samas väga vahva, et ekskursioonile on antud ka selline taktiilne mõõde. Peale nägemise ja kuulmise saab ka kompida. Kaiman muuseas oli üpris soe (vesi soos on 30 kraadi ümber) ja pehme, ei rabelenud käes, ilmselt see järsk väljarebimine rahulikust soolebost muudab ta veidi letargiliseks, ka hiljem, kui nad vette tagasi pandi hulpisid nad mõnikümmend sekundit liikumatuna enne kui suutsid end minema ujumiseks piisavalt palju koguda. Giid oli tõeline ‘’kaiman-dundee’’ - sumpas ööpimeduses paljajalu põlvini mudas ning emergeerus siis taas põnevil ootavate turistide juurde raevukas roomaja abitult osavate käte haardes. Mõtlen seda vaid osaliselt irooniliselt. Suurim kaiman keda vees nägime oli ca 2,5meetrine, temaga mingit maadlust ei korraldatud ning ta lahkus ka üpris kiiresti ja psikese veemöllu saatel piroogi lähedusest.

Nägime ära ka kapibaara - maailma suurima närilise.

Giidi pajatusi tõlkisid mulle vahelduvalt kaks kaasreisijat - üks noor mees füüsikadoktor ning üks vanem mees. Vanem härra arvas üldiselt, et kõik on ‘magnifique’, millega olin ka üpris nõus, ning pärast päris mitut rummi suhkruroosiirupiga omandas ta lastefilmi nõia maneeri - toppis oma pungildava silma mulle päris näkku (tal oli muidu teine silma ka täitsa olemas, aga see ei olnud samaväärsel määral vestluses kasutusel) ja seletas väga intensiivse häälega mida tahes ta parasjagu seletas. Iga seletus kõlas igatahes nagu oleks avaldamisel mingi suur ja üldiselt pahaendeline saladus.

18.08.2012

Hommikusel jalutuskäigul kohtusin liaani mimikeeriva maoga, pisikesega. Kõndisin või pigem hüppasin tast algul üle (madu oli tee peal vedeleva kuivanud puu oksa ümber keerdunud), kuid jäi veider tunne, et seal nagu oli midagi. Miski mis ärritas vana head mustrite ära tundmise keskust. Ei ärritanud siiski piisavalt intensiivselt, et enne madu pidama saada, lävi jäi pisikese ja hästi kaitsevärvunud mao jaoks veidi liiga kõrgeks. Eeldatavasti see intsident tõmbab selle märkamisläve nüüd mõneks ajaks madalamale. Usaldan üldiselt oma alateadvust selliste asjade mikromanageerimises, ei tea kui põhjendatult. Madu oli pisike ja see liik ei ole olulisel määral mürgine (kui küsisin filmimees P.-lt oma eelmise siinviibimise ajal selle mao kohta, ütles ta, et on mürgine, aga mitte ohtlik). Käitumine oli tal igaljuhul mitteagressiivne: talus minu sebimist enda ümber ja isegi parmude materdamist. Vaadates tema ülevoolavat passiivsust ja stoilisust tekkis vahepeal isegi mõte, et ehk on ta end kogemata oksa ümber sõlme tõmmanud, kuid kahtlen päris tugevalt sellise asja võimalikkuses. Tegin pilte ja maadlesin mitmete tehniliste raskustega (kunagi varem ei ole olnud probleeme välgu ja kaamera vahelises suhtluses ja koostöös õige säritamise osas, aga täna näis see asi olevat täiesti juhuslik. Kahtlustan, et väga peenike madu ei registreerunud valgust mõõtvale aparatuurile isegi väga lähedalt ja ta üritas saavutada korrektset säri taustale. Väga tüütu lugu igatahes. Keeruku säilis ka siis, kui läksin üle täismanuaalsele asjaajamisele, mao selgmine pool on tume ja kõht päris valge, mistõttu oli raskusi õige säri leidmisega, kõik kaadrid nägin välja kuidagi valed...  Kuna oli ka hämar ning fokusseerida suutis ainult 35 mm-ne objektiiv ‘pidin’ panema oma näo maost kõigest 20 cm kaugusele. Ta tolereeris seda ilma suurema vastuseta kui minimaalne ehk tõus keelega õhu lakkumise sageduses.

Ennelõunal käisin ameeriklastega coq-de-roche’e vaatamas. Üks neist paraku lindudeni ei jõudnud, kuna nendeni viiv rada ei olnud haigete põlvedega tehtav. Teisi linnuvaatlejaid õnne kombel enne meid ei olnud ning linnud olid häirimata ning tänu sellele kohal rohkearvuliselt ja lärmakalt. Kokku võibolla 8 isendit, ebatavalisena nende seas ka 3...4 emaslindu. Väga hea jahiõnn.

Õhtupoolikul vestlesime P.ga veidi ameerika turistide teemal. Meile mõlemale on üldiselt jäänud mulje, et nad on veidi ebaviisakad, pidevalt rahulolematud ja põhjendamatult üleolevad. Ütlesin siiski nende kaitseks, et mulle näib, et võrreldes Lodge’i saabumise ajaga on nende suhtumine nüüdseks, kui olen neid viinud huvitavatesse kohtadesse, jaganud produktiivseid nõuandeid putukate leidmise osas ning püüdnud neile sõrmedega Morphosid (okei tegelikult ainult ühe), mida nad on terve päeva edutult võrguga taga ajanud. Ka arst olemine muidugi impresseerib veidi, kuid samas tõstatab ka ilmselge küsimuse: ‘’jeesus kristus, mida kuradit sa ometi siin teed’’.

Selle peale ütles P., et näib, et nad nad on viisakad ainult siis, kui nad saavad midagi, et võibolla on nad juudid (just nii ütleski jah!). Olin veidi shokeeritud, esimese reaktsioonina hakkasin naerma, kuid P. jutt voolas sujuvalt edasi ning mul ei olnud ka eriti isu hakata arutama, kuivõrd selline väljaütlemine on aktseptaabelne või mitte. 

17.08.2012

Eile õhtul rentisid ameeriklased generaatorit, selline tehing, mitte valguspüük vaid generaatori rent, sest meestel oli oma varustus, aga sebimist edasi-tagasi oli küll oluliselt rohkem kui keskmise valguspüügi puhul. Kuna nende elavhõbedaauru-lamp ei põlenud nii eredalt kui võiks, arvasid mehed, et probleem on generaatoris. Selgitasin küll, et see generaator suudab toita 2000 W-st veepumpa, nii et 160 W-ne pirn ei tohiks valmistada raskusi, aga ei olnud abi, pointi tõestamiseks pidin ikkagi tooma teise generaatori ja demonstreerima erinevuse puudumist. Lõpuks jõuti järeldusele, et elektroonika on ilmselt transpordi käigus põrutada saanud.

Saak oli mitterahuldav ning valguspüük lõppes juba kell 11 pm. Nende rahulolematus näib olevat päris globaalne. Praegu ei ole vist ka parim aastaaeg.

Tänahommikusel jalutuskäigul kohtusin suurimate siinsete tuukanitega, punanoksetega (Toucan a bec rouge/ Ramphastos tucanus). Olen neid näinud varem küll lendamas, kuid täna sain nad ka päris kenas valguses pildile, kaugelt küll, aga punane nokk, värviline nägu ja valge manisk on näha.

See kohtumine kergitas oluliselt moraali ning võimaldas järjekordse tööpäeva libedamalt alla neelata.

15.08.2012

Saabusid ameeriklased, kolm hilises keskeas meest, Californiast. Veetsin nendega küll vaid mõned tunnid autos ja Cayenne’is, aga nad on indiviididena paigutunud meeldivuse-ebameeldivuse teljele, üks mees näib päris tore, kuid grupina on nad veidi nagu vinguvad ja põhjendamatult üleolevad vanad ameerika junnid. Auto on liiga väike, mida ta muidugi ka on kolme reisija ja nende pagasi jaoks, toit McDonaldsis ei maitse nagu kodus jne (jah, olles Cayenne’is on vaja minna McDonalds-isse, täpselt nii). 

Üritasin vabatahtlikult avaldada võimalikult vähe infot enda ning oma tausta kohta, Guajaana teemal olin valmis rääkima vabamalt, kuid ometi jõudsin juba paari tunni jooksul jõuliselt rõhutada, et Eesti ei olnud kunagi Nõukogude Liidu ‘osa’, vaid oli selle poolt okupeeritud. Siiski ei hakandud ma rääkima sellest tühja koha pealt - mehed küsisid, kas ma mäletan midagi Nõukogude ajast. Mu taluvus kogu selle ‘ülejäänud-maailm-elab-savionnides’-suhtumise osas on ikka väga limiteeritud, ning kui kuulen sellist jama, tunnen endas tärkamas märatsevat Ida Euroopa patriooti. (Saan aru, et sõna ‘patrioot’ on tuletatud sõnast ‘isamaa’, niiet võibolla kasutasin seda ebakohaselt, aga sellest hoolimata on mõttekäigu sisu selge)

Kogu tüüpide jutt oli kuidagi vinguv ja kartlik. Tahaks nagu püüda vihmametsas liblikaid aga libeda saviga kaetud rada ning maod ei ole vastuvõetavad. Võibolla peaks siis oma pagana putukad tellima eBay’st…

Siiski, nagu ütlesin, näib vähemalt üks mees olevat ligikaudu mõistlik ja mitte nii tülgastavalt üleolev ja full-of-shit nagu telje teist otsa mehitav tüüp. 

Tegelikult oleksin päris õnnelik, kui oleks võimalik mõne harituma ning minuga ühist keelt rääkiva inimesega juttu puhuda, loodan, et ameeriklased mõistavad oma siinveedetava nelja päeva jooksul oma mõtteviisi ekslikkust ning muutuvad toredateks. Mingit sita neelamist igaljuhul aset leidma ei saa, mul ei ole siin absoluutselt tungi kellelegi lömitavat teenindajat etendada.

14.08.2012

Hommikul tegin P.-le, H.-le ja U.-le ekskursiooni koobaste ja ojade juurde. Kogu koosseis leidis endas valmisoleku pugeda läbi väikese augu ning nägi ära ka oja äärse koopa nö tagatoad. Muljetavaldav, vist.

Kohtumisi faunaga sattus hommikusse päris heldelt. Üks madu, nastiklane usun, kes vedeles ühe koha peal liikumatult, pea tõstetud nii siis kui olime teel koopa juurde, kui siis kui poo ltundi hiljem tagasi tuli. Populaarseim hüpotees oli, et ta oli ehk midagi söönud. (Naljakal kombel kohtasin samast liigist madu ka õhtul, aga see oli palju aktiivsem, jõudsin teha ühe pildi, kuid seejärel ta roomas väga kiiresti minema, sellist väledust ei ole ma varem ühegi mao puhul näinud, nagu nool tõepoolest. Ehmatasin, sest selline kiirus ja äkiline pealehakkamine tuli üllatavana, eriti arvestades tema liigikaaslase käitumist hommikul, ja kui ta oleks otsustanud teha selle sööstu minu poole, ei oleks ma jõudnud isegi reageerida enne, kui ta minuni jõudnuks. Parem vist mitte madudega mingeid reageerimisvõistlusi korraldada.) Veel kohtasime Dendrobates tinctoriust ning oravat, koopas olid mõistagi ripsämblikud (Damon diadema) ning kahvatud koopakärnkonnad nagu alati.

Pärast ekskursiooni jätkus tööpäev tavapäraselt. Korjamine, istutamine ja sääskede ning parmude imetamine.

13.08.2012

Lõunapausiks olin juba koperdamiseni kurnatud jalad kippusid okste taha takerduma ja kogu olemine oli kuidagi pehme. Tuiasin metsast välja mootorsaag seljakoti küljes rippumas, ühes käes kotitäis orhideedega, teises matsheete. Ma ei saa aru, kas hakkan haigeks jääma, viimasel ajal tuleb väsimus kiiresti. Muidugi metsas müratud sai hommikul ohtralt. Esmalt käisin väikesel luure-ringil, otsisin orhideesid, leidsingi ühe puu, mille otsas neid rohkesti näha oli. Jätsin koha meelde ja läksin hiljem tagasi saega. See ei olnud mingi hiiglaslik majesteetlik puu, mille võras isuksid aarad ja tuukanid ning taustal ei laulnud Michael Jackson, kui ma selle maha võtsin. See oli umbes 7 m kõrgune surnud puitsammas, moodustunud kunagise puu murdumisel tüve keskelt. Sammas oli kaetud mitmesuguste epifüütidega, teiste seas ka rohkelt maxillaria orhideesid. Saag andis endale tüüpiliselt tõrke, viskas maha keti, mistõttu pidin tegema lisamakta tagasi lodge’i juurde toomaks saevõtit, mille olin mõistagi oma ülevoolavas ettenägelikkuses maha jätnud. Küllap eeldasin, et üks puu õnnestub ilma suurema ‘remondita’ maha võtta, naiivselt.

Pärastlõunal õnnesus lõpuks boss-rahvalt välja lunida ka taimemääraja. Orhideede perekonda Maxillaria kuuluvaid liike on siin ca 20, F. andis meile korralduse lihtsalt koguda M. orhideesid, täpsustamata liiki, näitas siiski näidiseks oma maja kõrval puu otsas olevat puhmast. P. siiski teadis öelda selle liigi nime, mida peaksime korjama ning pärast vaheldumisi raamatu ning taimede uurimist näib, et mingi arusaamatu juhuse läbi on suurem osa korjatud kraamist täitsa õige. Muidugi võib olla tegemist lihtsalt olukorraga, kus nägija näeb seda mida mõtleja mõtleb. Eks ma muidugi taime otsides lähtusin põhiliselt näidise väljanägemisest, kuid on olemas sarnaseid liike, mis erinevad vaid tunnuste pooelst, millele ma algselt küll tähelepanu ei pööranud. Nüüd tagantjärele muidugi on raske mõista, mis mul küll arus oli. Minna metsa ja koguda mingeid rändom tuuste. Ma küll küsisin määrajat juba ammu, aga ilmselt mitte küllalt reljeefselt. 

12.08.2012

Süstasõit Gabrieli jõel. Juba päris hommikul, paarsada meetrit ‘Wayki village’-ist ülesvoolu leidis aset päeva effektseim kohtumine faunaga. Puid mööda jooksis üle jõe suur kärplane Eira barbara, kaamerasilmale jäi püüdmatuks, kuid üks eredamalt meeldejääv sündmus igal juhul. Suur põnev elukas ja mis kõik. Lahkemalt näitasid end väikesed ahvid saimirid, mingid väga jäälinnu taolised linnud ja veidrad pika kehaga ning väikeste jäsemetega ujuvad sisalikud. ‘Spray&pray’-imine liikuvast paadist liikuvate loomade pihta ei ole just kõrge tasuvusega tegevus, kuid üht teist päeva lõpuks siiski võrku (mälukaardile) kogunes.

 Hiidsaarmaid ei näinud, kuid olid järve kallastel võis kuulda mõningaid valjemaid plärtsatusi, mida võib suure tahtmise korral hiidsaarmate poolt tekitatuks uskuda. 

Füüsiliselt oli seekordne süstamatk veidi väsitavam isegi hoolimata sellest, et aerutajate vahel ei istunud ühtki aeruta vanatädi, lihtsalt tänase paatkonna  aerutamine oli mõnevõrra rohkem koomiline ja selgelt vähem propelleeriv. Seetõttu oli tagasi mäele sõites juba rammestus ihus ning õhtupoolik möödus uniselt. 

11.08.2012

Entusiasm on kuidagi madalseisus. Võibolla lihtsalt tüdimus, aga väga põnev hüpotees oleks seostada seda viimaste päevade loendamatute sääse- ja parmuhammustustega. Ma ei pea silmas ühtegi ‘suurtest’ haigustest (dengue; kollapalavik; malaaria etc) vaid lihtsalt suurest hulgast kupladest tulenevat mediaatorite ringlemist. Väga põnev jah, sest kõik peab ju ometi olema biokeemiliselt ‘põhjendatud’.

Veetsin täna üpriski kvaliteetsed tunnid coq-de-roche’idega. Linde oli mitu ning nad lubasid ka võrdlemisi lähedale. Ilm oli kahjuks vähem kui ideaalne - pilvine üksikute päikesevalgusesähvatusega. Nö fotograafia seisukohalt peetakse selliseid valgustingimusi vist üldiselt paremaks (sina ei pea mitte pildistama kontrastseid objekte eredas päevavalguses jne) aga mulle meeldib väga coq-de-roche’ide väljanägemine päikese käes, see toob esile nende sulestiku kogu pöörasuse, ning seda tahaksingi pildile püüda, jäägu siis pealegi paistma ka mõned ülesärist põlenud oksad ja liaanid. 

Kui kõmpisin suurt teed mööda tagasi Lodge’i poole korjas mind peale üks kohalik mees oma autologuga, välja nägi ta brasiiliapärane, korjas peale, sest et ‘soleil’, ütles ta ja õigus tal ka oli. 

Kuigi pärast esimest paari nädalat ei ole siinse kuumuse talumine enam probleemiks ning mul on alati kaasas 1,5 liitrine veepudel, piisav vähemalt pooleks päevaks kõndimiseks, ronimiseks või mistahes muuks mitte-matsheetega-metsa-raiumiseks.

Küüt oli igati tänuväärne siiski, kuna olin lindude juurde päris kauaks passima jäänud ning kõht hakkas juba lõunasööki igatsema.

Hommikusel jalutuskäigul oli kohtumine maoga, mis jällegi taaselustas valvsust. Kõndisin, nüüd retrospektiivis veidi udupäisena, mööda kullakaevanduse teed, kui järsku murdis üle teadlikuse läve tõsiasi, et vaatevälja alumises servas ehk siis umbes kahe meetri kaugusel jalge ees on madu, kurjakuulutava mustriga. Ma ikka jätkuvalt usun, et neil kurjakuulutava mustriga elukatel on mingi otsetee teadvusesse. Ja tõepoolest seal ta oli kerratõmbunult ohtlik ots välja turritamas ning keel õhust mida tahes mürgihambaväärilist limpsimas.

Sain siis kenasti turvaliselt pidama, keegi ei teinud ründeliigutust ja keegi ei karelnud ka kiljudes ringi. Ilus kohtumine. Tegin hoopis pildid ja järeldused. Paraku valvsus kipub ikka ununema.

10.07.2012

Käisin pärastlõunal metsaretkel nö orhideesid otsimas. Tegemist on puutüvedel kasvavate orhideedega, mida võib tihti leida värskemate murdunud puude pealt, hoidsin sellise kraami suhtes silmad lahti ja loomulikult ka kõige huvipakkuva suhtes. Täna kohtasin (tõenäoliselt) esmakordselt pruune kaputsiine, vähemasti ei ole neid varem nii korralikult näinud, et liiki määrata. Ka halvad pildid ei jäänud tegemata.

Kui olin juba päris kaugel metsas hakkas sadam tugevat vihma, lõbu. Väljatulek oli päris robustne: vanu metsaradu ummistav võsa vajub märjana kuidagi veel tihedamaks ning seetõttu on lõikavad ja torkavad taimed tavalisest agressiivsemad, ühe okkalise ronitaimega õnnestus lõhestada sõrmeots nagu ahjuviiner. Vähemasti sääsed pesi see vihm õhust. 

Pärast mõnekümneminutilist ligunemist hakkas suisa külm, mistõttu kui murdsin lõpuks võsast välja tee peale tõmbasin seljakoti rihmad tihedalt kokku ja sörkisin. Soe tuli.

09.08.2012

Olukord verdimevate putukatega on eskaleerunud üpris koledaks. Eile, kui korjasin taimi, oli korraga kallal nii palju parme, et mulle näis, et olen õppinud mõistma nende keelt. Seal on küll ainult üks fraas: ‘fssssszzz’ vms, mis tähendab vabalt tõlgituna ‘tere tulemast põrgusse’.

Vahva on ka see, et kui mullaste kätega parme ja sääski eemale peksta on kõik rõivad ja nägu, kael, juuksed jne peagi väga räpased. Suht tülgastav.

Täna õhtuks ei olnud meil ka enam sääseküünalt. Saabus vastus küsimusele, kui effektiivsed need küünlad sääkede peletamises õigupoolest on - vägagi. Klassikaline kaotatu hindamise lugu.

Seoses kogu selle räpasuse ning jubedate parasiitidega saabus täna ka arusaamine, et hind on liiga kõrge, olevikus. 

Õnneks tuleb peagi nädalavahetus - saab minna paatima ja mis kõik, niiet kokkuvõttes ja eriti hiljem meenutades võib kõik olla okei. Distants võimaldab mängida varjunditega, sitta võib ironiseerida saiaks…

P. läks koos oma abikaasa ning emaga õhtuks ära, ning me pidime koerad ööseks kinni püüdma. Kohalike loomade Doki ja Princessiga ei ole probleeme, aga uus elukas Leon võib täna öösel oma võõraviha tõttu saada jaaguari kesköiseks snäkiks.

07.08.2012

Täna hommikul oli head õnne lindudega. Nägin üht suurtest tuukanitest (Ramphastos vitellinus, pr. keeles toucan ariel) väga ilusas valguses ning nii lähedalt, kui ilma puu otsa ronimata võimalik on, usun. Tegin palju pilte ja oli rõõm. Samas kohtasin ka üht kollase kõhuesisega keskmise suurusega papagoid, tema ei näidanud end nii lahkesti kui tuukanid, kuid valgus oli kaunis ning osaliselt puuvõrast paistvana sai ta ka üles võetud, jällegi trofee mitte fotona.

Tööülesandeid on järelejäänud aja kohta kuidagi palju, samas mul ei ole ka midagi selle vastu, et töö ajal reaalselt tööd teha, kui aga keegi mu puhkepäevade kallale läheb tekkib vahel isu teda matsheetega kasvatada, uuh veidi räige, ütleme et ma mõtlesin seda mingis ülekantud tähenduses, mhmh.

Tänane huvitav projekt oli pisikese ketassaega suure murdunud puu toeks oleva üpris jämeda osa saagimine, lõbus. Ketassaega selle pärast, et puidus olevad mardikavastsed kardavad mootorsae kasutamisega kaasnevat bensiini- ja õlireostust ja toeks olevat osa selle pärast, et selles oli palju mardikavastsete uuristatud käike. Närisin ketassaega veidi, kuid lõplikult võtsin puu läbi matsheetega, sest see tundus veidi turvalisem - parem asend; olin valmis kiiremini eemale hüppama jne. Kui kogu see surmalõks raginaga kokku kukkus, minu poolt niivõrd-kuivõrd kontrollituna, tegi P. ‘ah’ ja ‘oh’, kuid selle peale, kui ma kohale jõudes ning tema seletusi soovitava puu osa kohta kuulates esimese asjana ütlesin, et ‘this isn’t really safe’, ei leidnud aset mingit olulist restrategiseerimist.

05.08.2012

Nägin täna vihmametsa pehmete silmadega. Meeleolu oli teistsugune, võibolla selle pärast, et tundsin täna hommikul ärgates mingit veidrat nõrkust või siis oli lihtsalt midagi õhus. Viimastel päevadel tõesti on siin-seal tunda midagi roosilõhna sarnast, ma ei tea, milline taim seda emiteerib, kuid olen tema anonüümsusest hoolimata talle tänulik. Näiteks väsinuna ning higisena mäest üles kõmpides tekitab selle lõhna pilve sattumine geograafiast sõltumatu kohale jõudmise tunde: see ongi see, ma olen siin. 

Üü-hüü, kaspole.

Igaljuhul käisin täna pikemal matkal metsas, mis oli üks neist asjadest, mida revisiteerimisplaan sisaldas. Võib maalida sellesse kasti linnukese.

Läksin üht väikest jõge mööda alla, kuni jõudsin 7m kõrgusele merepinnast, kus vääris jõgi juba oma nime ning hiljem kaarti uurides selgus, et nimi telle ka antud on - Crique Forca.

Linnulennul oli matka kaugeim punkt Lodge’ist vaid veidi üle 4 km, kuid minu liikumine ei sarnane väga sellele, ‘kuidas vares lendab’. Mets seal madalamal oli kõndimiseks päris mõnus, veidi hõredam ja läbipaistvam; puud pisut madalamad ja alustaimestik hajus. Palju oli jõe kallastel näha tapiirijälgi, kuid see elukas on pigem öise eluviisiga ning ka väga kartlik, niiet jälgede nägemisest näost-näkku kohtumiseni on pikk tee ja ma päris täpselt ei kujuta ette, kuidas seda teed peaks käima. Korraks kaalusin ‘fotolõksu’ paigaldamist, kuid ma ei raatsi oma kaamerat ööseks metsa jätta, ilmastiku pärast ja kuna selle võivad leida ka peale sattuvad jahimehed.

Fauna esindajatest kohtasin süvametsas vaid kalkunisarnast Marail’i, kes tegi ka häält, niiet sain aru, et lind kes varahommikuti meie maja lähedal räuskab on justnimelt tema. Vahva kui mingid otsad niiviisi kokku saavad. 

Tagasiteel märkasin kullakaevanduse tee ääres cassique vert’i (prantsuskeelsed nimed…) kolooniat, mis jääks päris kenasti õhtupäikese alla, sattusin sinna keskpäeval, kuid tegin sellest hoolimata mõned pildid, koledad.

Kuigi mäkke tõustes, kui pöörded korraks nö üles tulid, läks enesetunne päris heaks, tuli hommikune letargia pärast söömist tagasi ning veetsin pärastlõuna põhiosas hamac’is p.roth’i lugedes.

04.08.2012

Täna oli plaanis minna Gabrieli ojale paatima (sest ma ei ole kindel, kas nimetada neid kajakkideks või kanuudeks, aer on nagu kajakil, paat ise on nagu ‘pealistutav kajak’ aga nemad seal nimetavad neid ‘canoe’-deks), kuid ei olnud saadaval ühtki vaba alust. Õnnestus siiski registreeruda järgmiseks pühapäevaks. Oli veidi keelebarjääri, aga lõpuks õnnestus vastastikuselt mõista ka selliseid keerulisemaid mõtteid nagu tõusu ja mõõna ajaline sobitamine ülesvoolu sõidu ajaks.

Kuna plaan ‘A’ kukkus läbi, sai käidud linnas. Ostsin endale hamac’i ja ei jõua ära oodata, et saaks hakata sellega ringi magama.

Lõunaks said linnaga seonduvad himud rahuldatud ning sõitsime Remire’sse. Käisin Remire mäel, mis kunagi pettumust ei valmista. Täna küll laisikuid, selle mäe nö vapiloomi, ei näinud, kuid selle puudujäägi kompenseerisid väikesed ahvid (tamarinid ja saimiri’d) ning kaks iguaani. Õnnestus saada ka mõned väga head pildid, kuigi veidi jäi ka tunne, et mõned olukorrad oleksid võimaldanud ka rohkemat, neid ei saanud lõpuni realiseeritud nö.  Aga see on elu, kaspole, siis kui õnn on oma töö teinud võtavad  teatepulga üle oskused ning lõplik resultaat sõltub sellest, mida nemad teatepulgaga peale hakkavad.

03.08.2012

Oravad on viimastel päevadel väga nähtavad. Ka täna hommikul lasin nende öiselt suurtesse pupillidesse mõned välgud. Vist juba mainisin nende naljakat turtsumise, vilistamise ja aevastamise sarnast häälitsust, igatahes on see jätkuvalt lõbus.

Uus tööprojekt on äärmiselt demotiveeriv. Ja see natuke ärritab mind, et ma üldse huvitun sellest mis nö. tööd ma siin teen, sest see on ju igaljuhul midagi äärmiselt algelist ja tobedat, alati, aga antud juhul närib hinge vist kõige rohkem see, et tegevus näib olevat mõttetu. Asi ei olegi vist ‘tööeetikas, lihtsalt minu tööaja raiskamine on mulle solvav.  Istutan üht maapinnal, eelistatavalt kivisel,  roomavana kasvavat taime, kuid koht, mille F, selleks on valinud ei oma ühtki selle taime looduslikele kasvukohtadele iseloomulikku tunnust: liiga vähe varju ning maa on liiga ‘hea’, mis tähendab, et paari aasta pärast on see kaetud paksu rohuga ja huvipakkuvat taime ei ole näha kusagil. Ühtlasi on see taim väga levinud ning looduslikud kasvukohad on tihti nii rikkalikud, et tundub äärmiselt vähe tõenäoline, et isegi sobivate tingimustega istandus oleks efektiivsuse seisukohalt põhjendatud. Saan aru, et selle praeguse rajatise eesmärk on põhiliselt näha välja nagu istandus, aga ka selle eesmärgi täitumise uskumine nõuab minu jaoks püüdmatut kogust naiivset optimismi.

Õhtul pimedas käisin jalutuskäigul Lodge’i läheduses mööda teid. Ühes suures lombis olid nagu alati kohal Bufo marinus’ ed (aaga?) ning täna väikese kirsina koogi peal ka üks siugkonnaline (selline jäsemeteta vees elav amfiib). Sain mõned sellised pildid, kus B. marinus ja see siugkonnaline olid päris üksteise kõrval. Häid konni mahub ühte tiiki palju. Haa.

02.08.2012

Väsimus on kallal. Kaks päeva järjest olen käinud mäest alla tööl, nö. Tegelikult tegemas midagi väga tühist, aga kuna liikumine käib jala ning kogu kraami tuleb tassida seljas oli tegemist väsitava üritusega. Eile käisin ja võtsin matsheetega maha 6 puud diameetritega 20...35 cm. Näib, et on olemas mingi kriitiline piir, millest suurema diameetriga puu matsheetega maha võtmiseks kuluv vaev suureneb hüppeliselt. See piir on kusagil 25...30 cm vahel. 20 cm-ne puu tuleb maha alla 5 minutiga, kuid kõige suurema ümber närisin nagu kobras umbes 20 minutit. Kuna käed ei ole sellise värgiga päris harjunud kaotas neljas sõrm pisut nahka.

Puid oli vaja langetada selleks, et nende tüvedesse saaksid elama asuda mingite mardikate vastsed. Kõigilt puudelt oli vaja võtta ka materjali herbaariumi tegemiseks ning siis see mäes üles tassida (tegemist on lopsakate puudega). Ning kuna kaks puud jäid liaane pidi ümbritsevasse metsa rippuma pidin minema tagasi, et nad sealt alla aidata. Kuna käsi oli juba kannatanud ning seetõttu ei olnud isu veel mingit ennustamatut arvu puid matheetega maha raiuda otsustasin, et kergem on tassida mootorsaagi. Täna hommikul siis sidusingi sae seljakoti külge ja matkasin temaga mäest alla ja tagasi, kokku ca 10 km. Ühe puu maa peale toomisel moodustus päris arvestatav lagendik, teise puhul oli vaja läbi saagida ainult üks tugisammas. Ühe puu saagimisel hakkas tema tüvest välja valguma suuri 4cm-pikkusi sipelgaid. Lõpetasin lõike kiiruga ja taganesin. Hammustusi õnnestus vältida, seega ei oska arvata, kas nendest tuleneva valu suurus oleks korreleerunud sipelgate keha suurusega.

Põnevpõnev.

On olnud ka mõned kohtumised loomadega. 

Eile hommikul orav, kes sai teataval määral ka pildile. Jalutasin varahommikul, kui kuulsin krõbinat ning nägingi oravat üpris lähedal, pop-up välgu haardekauguses Cecropia tüvel.

Täna hommikusel jalutuskäigul hakkas silma rütmiline liikumine ühe puu ladvas päris Lodge’i lähedal. Esmalt arvasin, et tegemist võiks olla mingi rähniga, kuid läbi optika vaadates oli selge, et see oli end monotoonselt sügav kolmvarvaslaisik. Täiesti üllatav kiirus hügieenitoimingutes tema poolt. Jälgisin mõnda aega, kuidas ta järjest erinevaid keha osi sügab, tegin pilte ja võtsin ka veidi videot. Kutsusin vaatama ka U., kes oli juba üles ärganud ning sõi hommikust. Ma ei ole gi varem Kaw mäel elusat kolmvarvaslaisikut näinud, kuid kindlasti ei tulene see nende vähesest arvukusest siin vaid lihtsalt piiratud nähtavusest. Ka täna oli see, et teda üldse märkasin lihtsalt õnnelik juhus. Laisik sattus olema hõredas kohas, veerand tundi hiljem oli ta juba kadunud puuvõra läbipaistmatusse rohelisse rüppe.

31.07.2012

Tööpäevad on päris tihedad, aga nädalavahetused, õhtud ja hommikud jäävad ikkagi mulle, seega on vist kõik OK, see oligi kokkulepe. 

P. rääkis, et plaan on hakata vastu võtma rohkem turiste, ning pakkuma ekskursioone metsa jne, väga suurepärane plaan mu meelest, eriti siin töötavatele noortele, ma usun. Turistidega metsas müttamine ei ole kindlasti ebameeldiv töö. Ja materjali vaatamiseks ning elamusteks siin metsas kindlasti on, on vaja vaid kedagi, kes inimesed kohale viiks ja näitaks. Ma ei tea, kas selline Keegi saab olema.