06.02.2010

Toimus esimene valguspüük ameeriklase Joe’ga. Ma ei oska öelda, kas ta on huvitav vestluskaaslane või mitte, kuna olin väsinud - veetsin suure osa ööst autos magades.

Kuna oli laupäev, siis sõitsime hommikul linna. Magasin jätkuvalt autos, seekord aiatooliga kongis. Väsimuse, sõidusuunas küljega istumise ja poolringkanalite sisu loksutava mägitee ühiseks tagajärjeks oli iiveldus.

Matourys hüppasin läbi postkontorist, kastist leidsin eest kviitungi pakile, mille adressaadiks oli märgitud ‘Ville Raplamaa’. Tegemist ei ole küll päris minu nimega, aga kahtlustasin, et see pakk võiks tegelikkult olla mulle. Üritasin neile seda seletada, teha selgeks, et Cayenne’is on keegi asjast valesti aru saanud jne, aga mõte ei jõudnud kuidagi ‘adressaadini’. Oli päev, mil õhk oli täidetud mitte pärale jõudmisest, näib. Lõpuks suutsin kohaliku ‘tõlgi’ abi ja pisukese karjumisega postkontoritädi veenda pakki üle andma. Viimaks jõudis selle saadetise kangelaslik teekond lõpule. Sisu oli üldjoontes hästi säilinud, vaid üks karbike piparkooke oli mööda kasti laiali pihustunud ning loonud tingimused hallitusseente haljendamiseks.

Cayenne’is sõime sadamakail jalgu kõlgutades kalapalle, maitses nagu laupäev, ning nägime pealt kohaliku kiirabi tegutsemist keset teed vedeleva liiklusõnnetuse ohvri kallal.

Kui tagasi jõudsime oli aeg juba üpris kaugel, keetsin kiirustades kohvi ning juba oligi aeg sõita valuspüügile. Joe tahab püüke teha erinevais paigus, seekord sai valitud tee äär, kust hiljuti oli mets maha buldooserdatud. Punakaspruuni muda väli ühesõnaga, ja see mainitud pinnas katab nüüd kogu valguspüügivarustust ning pirukat nii seest kui väljast. Püügi seisukohalt ei olnud aga tegemist sugugi halva kohaga. Lina oli täis ning kurioosumina tuli lõksule ka üksik isane Megasoma acteon - viimane Megasoma - nende hooaeg oli septembris...novembris ning viimaste kuude jooksul ei ole ühtki näha olnud. Joe ise tuli lõksu juurde alles kesköö paiku, selleks ajaks oli teda ootamas peale Megasoma ka üks emane Copiopterix (võrdlemisi ebatavaline saak) eesti looduse vahel.

Olin unine, öö möödus autos tukkudes ja aegajalt mudas väikeseid patrullringe taarudes.

lisatud 31.01...05.02.2010

05.02.2010

Põletasime, endiselt. Kohtusin täna taas ühe maoga, sarnasega nagu üleeile. Täna volksas ta välja puunoti seest mida tassisin.

Käis ka Marie oma pisikese veoautoga. Tõi musta mulda istanduse tarvsi ning viis ära järjekordse laadungi viimase 15 aasta jooksul akumuleeritud kola. Nüüd on kuurialune ka üldjoontes tühi, valmis saamaümber ehitatud puukooliks. Selleks on plaanis asendada plekkkatus võrguga. Samas on meil plaanis alati hirmus palju asju. Nagu ikka töörinde kangelastel, küllap. Ma ei väida, et Frederic on Stalin, kuigi selline mõttekäik võis eelmisest lausest läbi kumada.

Ja nüüd valguspüügile!

04.02.2010

Ka täna põletasime juba kuid sandistatult ning kaitsetuna maas vedelenud vihmametsa. Tuletegemine vana õliga käib hõlpsasti, kaasa aitab ka see, et erinevalt teisest raielangist ei pannud me käesoleval puid hiiglaslikesse hunnikutesse, vaid jätsime lihtsalt maha ning nüüd saab neid sealt jaokaupa lõkkesse vedada. Kuue kuu jooksul on see laokile jäänud puitmaterjal küll tihedalt taimestikuga ja madudega läbi põimunud, aga see on juba teine lugu - lugu absurdsest planeerimisest.

Võtsin maha ühe palmi, mille olin suvel esteetilistel kaalutlustel püsti jätnud. Nüüd aga, kui vihmamets on täidetud kolmest lõkkest tuleva suitsuga ning lopsakast taimestikust on jäänud veel vaid turritavad köndid, on ju esteetilised kaalutlused ammugi aknast välja visatud. Palmi seest tuli aga välja parv herilasi, olen neid siin blogis varem imetanud ka kep’ideks (tegelik prantsuskeelne sõna on guepe), no aga igaljjuhul on tegelikkuses tegemist herilastega. Tavaliselt olen sellistest olukordadest tulnud välja ühe või kahe ‘tabamusega’, täna aga sain pihta lausa mitu korda. Meeldejäävaim torge tuli ninasõõrmesse, too tõi lausa pisarad silma. Ärge nüüd saage valesti aru, asi ei ole sugugi sellest, et ma ei suuda valu taluda nagu mees, eksole, sest ma ju ometi suudan ( :) ), silmad läksid märjaks lihtsalt reflektoorselt.

Pärast tööd läksin jooksma. Kuigi päev läbi kestnud puunottide ja okste lõkkesse tarimine oli olnud üpris väsitav tahtsin siiski minna, kuna homse õhtuga algab jällegi kahenädalane valguspüügiperiood ning ma ei ole kindel, kas selle aja vältel õnnestub sportimiseks aega leida. Ja kahe nädala vältel kipuvad need muidu üpris lauged künkad ju rasketeks pea püstloodis kaljudeks muutuma ning nende ületamine saab esimestel kordadel olema vaevarikas. Niisiis jooksin, kuulasin muusikat. Nägin tee ääres puudel karja tamarine, nad liikusid seal hämmastavalt voolavalt, mõtlesin: nagu ninjad bambuse latvades, nois toredais filmides eksole.

Päris hilja õhtul valgusid majja sipelgad. Kolmanda maailma robusto-kemikaliga õnnestus nende pealetung siiski tagasi lüüa. Üle said pihustatud kõik maja servad, maja alune ja meeter või paar ümritsevat maapinda nagu sellisel puhul ikka. Esimesel korral proovisin ka leebemat lähenemist, kuid see tõestas oma küündimatuse kiiresti ja valusalt, mistõttu on nüüd kombeks sipelgate epealetungile vastata lauskeemiarünnakuga. Jõud on kõik, mida nad mõistavad, peenemaid vihjeid kipuvad nad eirama.

03.02.2010

Ilm on püsivalt ekvatoriaalne. Täna puhastasime suve lõpul rajatud raiesmikku maas vedelevates puutüvedest ning okstest, põletasime neid. Pidevast paduvihmast hoolimata see isegi õnnestus kasutades vana head vana õli ja kaltsu nippi, mis skautidele tundmatu.

Aga hoolimata edust tule tegemisel oli vihmas tegutsemine siiski küllalt ebameeldiv. Riided kleepusid ihule ja kõik puud olid kaetud libeda ollusega. Ühe palgi alt avastasin ka mao, suhteliselt väikese sihvaka musta värvi kehaga kaelal kahte kollast laiku omava, üpris sarnase kodumaisele rästikule. Hüsteeritsemiseks ei tundunud siiski olevat põhjust, kuna looma välimus oli vähemasti minu intuitsiooni kohaselt mittemürgine. Kahjuks sai ta katuse eemaldamisest tulenevast shokist üle ning roomas järgmisse risuhunnikusse enne kui Kadri kaameraga kohale jõudis. Ise ma metsatöödele kaamerat kaasa ei võtnudki, keskond seal tundub tema jaoks liialt vaenulik.

Pärastlõunal helistas Frederic ja teatas, et tuleb laadida kütusevaadid pirukasse ja sõita Rourasse neid täitma, kuna Reedel on tõenäoliselt jällegi algamas streik. Naljakas oli pärast eilset roolivõimu ja jõuetu mootoriga rendiauto roolis istumist taas jälle pirukaga sõita. Jõuline ja robustset käsitsemist vajav nagu ta on. Teel mäest alla nautisin tema jõulisust ja konkreetset käitumist täiel rinnal. Ka kõrvalistet okupeeriv Dantel ei hüsteeritsenud kuigivõrd, ehk on ta juba õppinud mind usaldama. Tanklas oli juba toimumas teatav mürgel. Inimesed seisid järjekorras, et tulevaks keeruliseks ajaks kütus varuda. Saime siiski ka jaole ja täitsime kolm kongis olnud 200liitrist vaati diisli ja bensiiniga. Auto täitis joovastav aur. Frederic manitses mind tagasiteel sõitma ‘’slow-slow’’, mida ma ka tegin, kuna ei ole ju ometi vaimupuudega ega midagi taolist - auto raskuskese oli ju kõrgel ja suuremad kesktõukejõud oleksid ta tõenäoliselt rõõmsalt metsa tee kõrvale rohelusse kukerpallitama lükanud. Sõitsin siis tasa ja targu, üritades bensuaurudes teadvust säilitada...

02.01.2010

Käisime täna kahe jaapani turistiga Cacaos. Sõiduvahendiks oli rendiauto, säärane madala põhjaga ja jõuetu 1,33 liitrise mootoriga nagu nad on. Teel Cacaosse imestasin määra üle mil kadri käigukangiga võimles, tagasiteel, kui olin ise roolis, enam mitte. Madalatel pööretel ei olnud see masin, vähemalt nelja inimesega täidetult, sugugi sõiduk.

Hiljem avastasin, et kui raadio valjuks keerata, siis ei tundu ka 4000...5000 rpm-ga sõitmine liigne autolõhkumine, heliisolatsioon oli hea.

Jaapanlased soovisid Cacaosse minna, kuna sügisel oli neil selle küla ümbruse metsades olnud suurepäran liblikajahiõnn. Täna oli aga ilm ekvatoriaalne (vihmavalingud vaheldumas lühikeste kuuma päikeseepisoodidega), kuid sellest hoolimata ei paistnud mehed liialt rahulolematud. Ka tahtsid nad külastada Cacaos üht putukaärimeest, kellelt ostsid mõned eksemplarid. Titanused, mille eest küsiti 100...200 eurot tundusid jaapanlastele siiski liigkallid, samas - ebays lähevad selliste mõõtmetega isendid 5 kuni 10 korda kõrgema hinnaga. Seda silmas pidades andsin Cacao putukamehele meid hiljuti külastanud Kanadalase Andre kontaktid. Mees võiks ju oma vaevaga püütud elukate eest saada palju kõrgemat tasu ning Andre on seda ka tõenäoliselt valmis pakkuma.

Kui laagrisse tagasi jõudsime sõitsin mina taas mäest alla - Matourysse. Rendiauto oli tarvis lennujaama tagasi viia, ning aja, mille veetsin kontoris Frederici oodates, sisustasin eile korjatud G. cordifolia taimede küljest lehti ära kiskudes.

Tagasiteel mäkke vegeteerisin tagaistmel poolunes, tegeliku uinumise välistas Florence’i jõuline sõidustiil.

01.02.2010

Mu riided on märjad ja räpased ning olen endale ebasümpaatne. Ehk peaksin põgenema teisel poole maailma. Aga see on ju juba proovitud käik, edutu, tulutu. Näin iseendale alati järele jõudvat. Aegajalt jään siiski ka seisma ning vaatan tagaajajale silma. Leiab aset konflikt ja rahu sobitamine. Kui ei kulu kaua, kui peab taas jooksma...

Korjasime täna ravimtaimi: Geophila cordifolia ning üks teine Geophila perekonna liik, mis võib olla nii repens, kui tenuis. Määramine takerdus, aga see ei ole ka eluliselt tähtis, kuna kogusime teda vaid näidisena kui taime, mis ei ole G. cordifolia…

Käis ka Marie oma pisikese veoauto ning abikaasaga. Nad tõid mõned kotid tsementi ja viisid ära osa kuuri alust ummistavat prügist. Pool prügi jäi veel siiski järgmist korda ootama.

Mängisime vana head ‘kühvelda kanasitta’-mängu. Viimasest korrast on möödas juba päris mitu nädalat - valguspüügimaratoni ajal oli kanade hügieen unarusse jäänud.

31.01.2010

Leidis aset nädalavahetus, rõõmustav juhtum igaljuhul. Sõitsime linna laupäeval plaaniga õhtul karnevali kogeda, kuid peagi selgus, et pidu on seekord hoopiski pühapäeval. Parim mida õnnestus kogeda, seoses karnevaliga, olid poodide vaateakendel olevad kostüümid ja maskid. Elutud, kuid siiski küllalt effektsed, kui kujutleda neid veel muusika saatel mööda peatänavat trallimas…

Ehk õnnestub siiski mingil hetkel ka elusat karnevali näha, viimasel nädalal pidavat pidu käima iga päev.

Kahjuks oli nii turg, kui ka kalaturul olev brasiillaste kalapalliputka meie linna jõudmise ajaks juba suletud. Üle jäi vaid hulkuda ringi sadamaümbruskonnas ja kanaliteäärses getos. Oli elamusterohke, ma ei suutnud uskuda, et ei olnud enne sinna sattunud. Eks ta ole - nüüd kui mu seikluskaaslaseks oli habras neiu leidsin lõpuks julguse ning tahte minna getot väisama. Rüütellikkuse karikas ajab üle jne.

Kusagil kükitades pilti tehes õnnestus mul enda ja koti peale korjata tuhat verejanulist sipelgat. Järgnes semistriptiis naabruskonna elanike osalt hukkamõistvate ja osalt muigavate pilkude all. Huvitaval kombel mingit agressiooni me seal linaosas ei kogenudki. Vaid üks mees tõmbas kulmu kortsu ja küsis, kas Kadri tegi pilti temast, selgitasin, et ei-ei, sugugi mitte. Küll aga kohtasime autotäit valgeid inimesi, kes hüsteeriliselt zhestikuleerides üritasid mõista anda, et nad leiavad meid peast segased olevat. Nende arvates ei olnud kuigivõrd mõistlik võõrastel selles linnajaos ringi lonkida, eriti veel siis kaameraid välgutades.

Pühapäeval toimus Matoury turul rendez-vous Frederici ‘banaanikontaktiga’, leidis aset tehing mille käigus vahetas omanikku 20 eurot ning 20 kg mädanevaid banaane.

Õhtul rääkis Frederic oma masterplaanist järgnevateks nädalateks, tegemist on mahuka plaaniga.

Viimased päevad on isiklikus sfääris olnud kuidagi närvilised ja emotsionaalselt kulutavad. Täna suutsin koguda siiski julgust, et käituda nii ja öelda asju, mis võimaldavad mul enam mitte olla iseeenda jaoks vastik. Võibolla saan nüüd isegi öösel magada. Rõõm, küll sellise melanhoolse alatooniga, aga vaieldamatult siiski rõõm.

lisatud 25...30.01.2010

30.01.2010

Kuna käesolevad nädalavahetused on karnevalipidustuste päralt on selleks puhuks ka streik katkestatud, jätkub ilmselt siiski esmaspäeval. Vaimukas lugu küll.

Igal juhul on tee vaba ja see võimaldab ka meil linna ning kontrorisse minna.

29.01.2010

Viimane valguspüügiöö Isa Sergeiga. Õhtul nägi asi välja suhteliselt lootusetu: täiskuu selges taevas, aga pärast keskööd läks pilvisemaks ning taevast hakkas pudenema uduvihma. Seetõttu otsustas Isa Sergei teha täispikkuses öö, rõõm.

Päeval käisime soos ja väikesel ekskursioonil kullakaevanduse aladel. Sadas vihma, mis oli küll soe, kuid sellest hoolimata märg.

28.0.2010

Ei saanud täna magada, mitte sugugi. Hommikul käisime toidupoes, Kadri ja Isa Sergeiga, kes vajas plastkarpe oma lülijalgse saagi pakkimiseks - ta sõidab homme tagasi koju.

Plaan oli ka kütusepaak täita, kuid seoses järjekordselt käes oleva hüsteeriaperioodiga - üleüldine streik pressimaks emamaalt välja raha ühe olulise ja paljusõidetava silla taastamiseks, mis on nüüd juba paar kuud rivist väljas olnud, sundides inimesi tegema Cayenne’ist Kourou’sse sõites tüütu paaritunnise ümbersõidu - oli tankla diislist kuiv.

Pärast koju jõudmist proovisin uuesti magama minna, kuid jällegi ei tulnud sellest miskit. Läksin siis hoopiski jooksma. Oli keskpäev ja palav, kuid otsustasin, et peaksin olema juba piisavalt aklimatiserunud. Näib et olen kestva pika valguspüügiperioodi jooskul pisut kaalust alla võtnud - samm oli kerge, kuid lõpuks hakkasid tunda andma tühjenenud reservisalved ja koju tagasi jõudsin täitsa väsinuna, mis oli ka ju tegelikult eesmärk - uni tuli.

Surusin alla õhtusöögi - eile kokku keeratud solgileeme makaronidest, hakklihast, tomatikastmest ning mingist veidrast köögiviljakonservist. Miski selles kombinatsioonis igatahes ei toiminud ning muutis roa pisut ebameeldivaks. Eks ka briljantseimate kokkade potid võivad teienkord ju produtseerida õõvastavaid soer-toite, mis siis minust veel rääkida…

Ja nüüd - valguspüügile. Viimane Isa Sergeiga!

27.01.2010

Valguspüügiöö Isa Sergeiga. Kuu on juba peaaegu täis ning valguslõks suudav järjest vähem taevase valgusega konkureerida. Sellest tulenevalt oli saak kesine ning Isa Sergei otsustas juba kell 3:30 ära lõpetada, väga ebatüüpiline tema puhul. Üldise kasinuse foonil tuli lõksule siiski päris mitu (5) Copiopterix’i, No vaata siis neid valimatuid pikkade sabadega öiseid hulkureid, eksole…

Kui Isa Sergei püügi lõpetas oli Moskvas parasjagu hommikupoolik, mistõtu palus ta mul end ‘’helistamiskohta’ sõidutada, et ta saaks võtta ühe kõne koju. Teel sinna küsis ta, et kas ma Eestis sündinuna ka vene keelt mõistan, ilmselt oli tal plaanis mingeid salajutte rääkida, küll ma juba tean. Ütlesin, et ma eriti ei kavoreeti seda värki, aga oskan öelda ‘’ja hotshuu’’ ja ‘’dobroi vjetsher’’. Isa Sergei tegi seepeale mingit nalja, selle üle, et ma ‘tahan head õhtut’’, humoorikas küll. Vastasin, et kes siis ometi ei tahaks. Sellega oli ta täiesti päri.

Õhtul saabus uus kolleeg Kadri. Kui nad Florence’iga lennujaamast tulid, peatusid nad hetkeks ka valguslõksu juures. Arvasin, et mu vaim oli selleks kohtumiseks valmis, kuid kui Kadri autost välja astus varisesin ma siiski (loodan, et mitte eriti märgatavalt) värisevaks kohmetuks idioodiks. Pagana piinlik lugu, tahtsin lüüa end rusikaga näkku, aga ümberringi oli liialt palju inimesi ning sellise teguviisi põhjendamine oleks olukorra piinlikusele ju vaid lisanud. Veidi nagu rabelemine vesiliivas, mitte et mul sellie kogemus oleks, aga värvikad kujutluspildid sellest kuidas see võiks tunduda on olemas.

Niisiis - empiirika põhjal võiksin anda inimestele, kes soovivad arendada oma sotsiaalseid oskusi vms, mitte minna pikaks perioodiks üpris ulatuslikku isolatsiooni inimkonnast, sest see võib osutuda strateegiliseks altminekuks…

26.01.2010

Isa Sergei loob endiselt entomoloogiateemalisi cover’eid 90ndate popplugudest ning laulab neid siis samal ajal valguslõksu ümber vatsa vappudes veidrat tantsu lüües. Seda nähes on üpris raske kujutleda teda sibulkuplite all virukipotti kõigutamas. Kuid küllap ei pea ‘pühadus’ välistama sellist, noh, eufemistlikult väljendudes ‘nooruslikku elurõõmu’.

Valguspüügiöö oli iseeneset edukas. Taevast sadas alla kolm Titanust, üks neist u 15 cm pikkune, kuid sellest ei piisanud siiski vaigistamaks Isa Sergei pidevat vingumist. Hämmastav. Öö jooksul tuleb lõksule kümneid üliefektseid liblikaid, kelle värve ja mustreid ei oleks minusugune parasvöötme poiss ene nende oma silmaga nägemist ette kujutada isegi psühhedeelikumide all. Tõenäoliselt, tegelikult ei ole mul kogemusi psühhedeelikumidega. Igatahes näib, et Isa Sergei on üks neist inimestest kelle jaoks pidev rahulolematus on pärisosa neist endist ning saadab neid alati ja kõikjal.

25.01.2010

Viimasel paaril päeval on päevikukirjutamine unarusse jäänud. Kestev ööpüügimaraton neelab kogu ressursi.

Laupäeval hõrenesid meie read ühe inimühiku võrra - Andres sõitis tagasi koju.

Jätkuvad valguspüügid Isa Sergeiga. Eile kui Frederic Pühaisa lõksu juurde tõi, kutsus ta mu eemale, andis mulle haavlipüssi ja kilekotitäie padruneid ning jutustas diskreetselt loo, mis oligi Florence’i arvates tõstatanud vajaduse öösel valguslõksu juures tulirelva omada. Paar ööd tagasi kõndis meie püügikohast keset ööd mööda üksik mees, nüüdseks on selgunud, et tegemist oli kriminaalsete kalduvustega brasiljeeroga, kes oli samal päeval Kaw mäe soos kellegi paadimootori ära varastanud/röövinud. Teel Roura poole oli ta autol aga esinenud mingitlaadi tehniline rike, mistõttu ta ka jalamehestus. Öösel olevat ta teel kohtunud meestega, kellele oli kuulunud varastatud mootor. Kerkis konflikt ja röövel avas endiste päramootoriomanike pihta tule. Frederici sõnul keegi surma ei saanud. Osad faktid loos on pisut hägused, kuid hiljem samal ööl olevat röövel varastanud Rourast valge sedaani ja suundunud sellega tagasi Kaw poole. Tol ööl sõitis valguslõksust mööda ka autotäis sandarme, nüüd retrospektiivis on selge, et ilmselt seonduvalt mainitud kolme mehe, paadimootori ning tulevahetusega.

Selle loo tõttu ongi nüüd juba kahel ööl pirukas lamanud laetud ning kenasti kaitseriivistatud kaheraudne haavlipüss. Tundub siiski, et nüüd võib hakata ‘valmisoleku taset’ alandama ning täna õhtul jätan püssi tõenäoliselt koju riidekappi.

Eile öösel peatusid lõksu juures ka ühed vähemalt esmapilgul seadusekuulekad ning igati moraalsed möödasõitjad. Tegemist oli noore (abielu)paariga ning mehe emaga. Jutu käigus tuli välja, et tegemist on paari arstidega, kes on tulnud 6ks kuuks tööle Cayenne’i haigla erakorralise meditsiini osakonda. Sai aetud pisut medi-möla, ning lepitud kokku, et võikisn kunagi haiglast läbi hüpata ning nö tutvuda siinse töökorraldusega. See pidi olema võrdlemisi eksootiline ja kolmandamaailmalik, ütlesid nad. Põnev. Loodan, et kunagi leian sobiv aja, et sellest kokkuleppest kinni pidada.

Isa Sergei rääkis ‘’oma loo’’. Päästikuks, mis ta selleni viis oli ilmselt minu vestlus möödasõitnud noorte arstidega ning tema arusaamine, et minu näol on tegemist arstitudengiga. Lugu oli kokkuvõtlikult järgnev:

Isa Sergei oli arst 30ndates eluaastates, töötamas kusagil Kesk-Aasias, kui tal juhtus õnnetus - kukkumine 35meetriselt kaljult kivide peale. Tulemuseks luumurrud sääre ja reieluudel ning vasaku küünarvarre luudel ja täpsustamata lülisambavigastus, kuid mees jäi siiski ellu. Selles üleelamises tundis (mitte veel Isa) Sergei Jumala kätt, kohalolekut ning jättis arstitöö ja hakkas vaimulikuks.

Mõni aeg hiljem sel ööl ütles Isa Sergei sääski peletades: ‘’ You know - some protestant basterds believe that the mosquitoes love you…’’ Üpris veider asi, mida öelda, mõtlesin nig vastasin, et mina olen ka ‘’protestant basterd’’ omal moel, mitte küll ristitud, aga traditsioonilliselt/päritolu poolest siiski. Sergei vastas, et ‘’traditsiooniliselt’’ jne ei tähenda mitte midagi, et ainus tõeline suhe Jumalaga on isiklik, kahepoolne suhe, täpselt nagu inimeste vahel. Tema jaoks on Jumal konkreetne isik, mees, tõenäoliselt halli habemega mees, kes kõlgutab pilve serval jalga ning aeg-ajalt otseselt tema ellu sekkub. Sellele isikule on suunatud tema palved ning usurituaalid. Ka ütles ta, et see jutt, et Jumal on kõikjal, kõiges, on täielik bullshit. Ta ei kasutanud küll seda konkreetset sõna, kuid olin sellest hoolimata shokeeritud.

Hoolimata lahkarvamustest ‘jumala olemuse’ (või kuidasiganes seda teemat ka nimetada) üle pidin siiski muutma oma arvamust Isa Sergeist. Tuleb välja, et tema näol ei olegi tegemist minu kujutluses eksisteeriva pro-Putin/Stalin suhtumisega Vene Föderatsioon alamaga, kes veedab oma vaba aja terasninaga saabastega vähemusrahvuste esindajate näokoljut ümber kujundades ning tööaja naaberrriike rohkem või vähem maskeeritud sõjalise jõuga ähvardades. Ütlen ‘rohkem või vähem’ pidades silmas aset leidnud rünnakuid Gruusia vastu ning Eesti vastu.

Isa Sergei ütes, et kommunism on ‘saatana religioon’ ning, et tema jaoks on Venemaa lihtsalt territoorium.

Siiski on Isa Sergei kõige veidram entomoloog, keda ma olen siin kohanud. Ta katsud liblikate tiibu sõrmedega jättes selged kulumisjäljed, samas kui teised üritavad kõvasti pingutades säilitada liblikate absoluutset perfektsust. Ühtlasi räägib ta, et püüab putukaid eesmärgiga need maha müüa, et oma laste hariduse eest maksta. Natuke liiga fantastiline plaan, sest juba selleks, et lennupiletid kompenseerima peaks ta püüdma vähemalt 3...4 suurt (>15 cm) Titanust (pea kõigi teiste siinsete putukate turuväärtus on Titanusega võrreldes tühine) ja seni ei ole ta veel saanud ühtegi, mõistetav ka, sest ta valis siiatulekuks ‘liialt suure kuuga’ aja. Hea aeg Titanuse püügiks sai mööda mõni päev enne tema saabumist. Erinevaid ööliblikaid tuleb lõksule siiski rikkalikult, kuid ilmselgelt mitte piisavalt palju, et tema kaeblemist summutada. Ise ta väidab, et nende putukatega hariduse eest maksmine ei olegi väga ebareaalne plaan, sest Venemaal pidavat nende hinnad olema palju kõrgemad kui Läänes või eBays. Eks ta ole, palju harimata rikkaid inimesi, kes on valmis millegi eest palju maksma juba puhtalt selle pärast, et asja eest küsitakse kõrget hinda, extravaganza ja värki. Näiteks mardika eest, mis eBays läheb 1...2 dollariga loodab Isa Sergei kodumaal saada 50...100 dollarit.

Oma suurepärase äriplaani edukamaks teostamiseks otsustas mees eile, kui ma läksin valguslõksu üles panema, et ta tahaks sel ööl korraga kahte lõksu. Selgitasime talle, et see ei pruugi olla parim plaan, sest ta ei saa ju mõlemat niikuinii jälgida ja kui tema igatsetud Titaan peaks teise lõksu juures maandumagi, siis kõnnib ta vähem kui minuti jooksul minema võssa mitte ei jää lina peale passima nagu ööliblikad. Kuid Isa Sergei jäi siiski oma plaanile kindlaks, vähemasti seni, kuni olime teise lõksu üles pannud ning olin teda korra lõksude vahel sõidutanud. Kesköö paiku ütles ta, et võtaksin teise lõksu maha. Loodan, et ta annab endale aru, et peab selleks hoolimata kahe lõksu eest maksma, Frederic rõhutas seda tõsiasja talle ka varem õhtul seda ‘masterplaani’ arutades ning üritas Sergeid nõustada sirge mõistuse teele. Edutult siiski.

Ma kardan, et neelasin täna pisut guanot. Piinlik lugu küll. Kui suren paari päeva pärast hirmsa ja koleda surma, väärin tõenäoliselt Darwini auhinda. Käisime hommikul kanadalase Andrega koobastes, kus elab coq de roche. Tegelikult on käesoleval aastaajal neile koobastele lähenemine ning mõistagi siis ka neisse sisenemine keelatud, kuna on pesitusaeg. Mainisin seda Andre’le, kuid Frederic oli talle öelnud, et see pole tähtis, kuna keegi ei valva koopaid. Olin sellise suhtumise üle pisut üllatunud. Näib, et ka valgustatuse hällist pärit inimesed vajavad reeglite täitmiseks tunnetama Seaduse otsest kohalolekut, näiteks nende poole suunatud püssitoru näol. Ekstaole.

Igal juhul ei läinud me koopasse mitte eesmärgiga häirida pesitsevaid kivikukkesid vaid hoopis otsima tarantleid ning ämblikulaadseid, keda Andre nimetab ‘’whip scorpion’’-iteks - tegemist on väga pikkade peente jalgadega, umbes pöidl aotsa suuruse kehaga ning väikeste sõrgadega elukatega, kelle diameeter väljasirutatud jalgadega võib olla üle 30 cm. Elavad nad koobastes, kuid neid võib kohata ka puutüvedel, eriti tüüpiliselt väidetavalt palmitüvedel. Koopaskäik oli igati viljakas: Andre püüdis kaks ‘whip scorpion’’-i ning ühe tarantli, mina sain mõned huvitavad pildid. Kui jõudsime tagasi koopasuudme juurde tegi Andre minust ühe pildi, oma tütrele ütles ta. Seda tehes imiteeris ta ka oma tütre oodatavat reaktsiooni sellele pildile, see kõlas ‘’aww, what a hunk!’’. Nojah, lugeja pettumuseks pean siiski ütlema, et tegelikult näen endiselt välja nagu vanahea minaise. Mingil ajal oli mul turja peal teatav päevitus, kuid päeval, mil päev mil püstitasime veetornitalasid oli päike aastaajale ebatüüpiliselt tige ning nüüd on päevitus mul õlgadelt ja turjalt minemas väikeste helvestena kõige kaduva teed.

Võtsin täna arvuti valguslõksu juurde kaasa, et kasutada pikka igavat ööd kuhjunud piltide töötlemiseks.

Hetk tagasi hakkas tibutama vihma, mispeale Isa Sergei hakkas peenikese häälega laulma ‘’rainy day midagi-midagi…’’ ning sealjuures vihtuma ebaesteetilist tantsu. Seda ei olnud tõepoolest kellelgi tarvis näha, õnnelikult kombel olingi seda nägemas mina üksi. Võtsin selle löögi kangelaslikult maailma eest enda peale. Kõige suuremad kangelased ongi ju need, kes jäävad igavesti anonüümseks.

lisatud 15...21.01.2010

21.01.2010

Päeval juhatasin kanadalasele Andrele teed sohu ning pool tundi hiljem, kui ilmus välja tshehh Jiri, siis ka talle. Soo on jätkuvalt popp. Ja kuna sinnaviiv rada on esialgu raskesti leitav, siis on sooskäigul ka teatav okultismimaik. Kui nii võib öelda.

Saabus vene turist ‘’isa Sergei’’, kellega toimus ka juba esimene valguspüügiöö. Olin lõksu üles pannud ja ootasin venelast, kui tuli Jiri oma naisega. Ta andis mulle oma aadressi, ‘’kui ma juhtun Tshehhi vabariiki’’ ning rääkisime pisut sellest, mida vaatamisväärset võiksid nad allesjäänud paari päeva jooksul külastada. Enne laagrisse tagasi minekut viskas Jiri nalja, et peaksime lina ja kogu valguslõksu ümbruse mingi putukatõrjevahendiga üle laskma, et venelane ühtki putukat ei saaks. Näib, et selline ebasoosiv suhtumine tollesse Kriminaalföderatsiooni ja tema esindajatesse on omane kõigi Ida Euroopa rahvaste esindajatele vanusest hoolimata. Jiri on umbes 50aastane.

Vene turisti näol on tegemist mingitlaadi kõrge õigeusu vaimulikuga. Selle põhjal võiks muidugi arvata, et tema kodumaa fashistlikel vaadetel ei ole tema isikus liiga suurt kõlapinda. Samas aga teame me ju, et ‘tülikas’ osa vene õigeusus vaimulikkonnast tapeti eelmise sajandi 20ndatel ja 30ndatel maha ning asendati rezhiimisõbralike elementidega, nii et mine võta kinni.

Isa Sergei ei tahtnud õnneks siiski poliitikast rääkida ning oli ka muus osas üpris talutav. Nii kaua ei ole ma valguspüügil siiski kunagi olnud. Kella seitsmeni täpsemalt ehk siis pool tundi pärast päikesetõusu.

Saak oli üldjoontes hea, aga ühtki Titanust täna ei tulnud. Kuu on muidugi ka juba päris priskeks kogumas ning hakkab putukatele paistma atraktiivsem kui valguslõks.

21.01.2010

Valguspüügiöö härrasmeestega Kanadast ja Tshehhist. Võibolla oli päevas ka muid sündmusi, aga ma ei mäleta neid. On uni.

18.01.2010

Erinevatest rassidest palja ülakehaga higist tilkuvad mehed pingutamas lihaseid hingates üksteisele kuklasse vaid mõne sentimeetri kauguselt, õlg õla kõrval, seljad vastu kõhtusid püstitamas taevasse kõrguvat struktuuri samal ajal kui taevas särab rõõmus vikerkaar. Selline ongi elu meie laagris, muuseas täiesti ilma igasuguse homoseksuaalse alatoonita, rõhutan. Ühesõnaga aitasin brasiljeerodel veetorni sambaid püsti ajada. Pagana rasked olid need. Ahjaa - vikerkaart tegelikult siiski taevas ei olnud, aga loo huvides öelgem, et oli…

Saak valguspüügil oli hea, eriti mardikate osas, aga pärast päevaseid sündmusi ning päevade jooksul akumuleerunud unevõla tõttu oli päris raske silmi lahti hoida. Peale südaööd peatusid meie juures noore, kes läheduses ka ise valguspüüki tegid. Nad vadistasid Andrega prantsuse keeles, tundsin end pisut kõrvale jäetuna. Aga üks neis rääkis ka minuga inglise keeles ja oli kena. Nädala inimkontakt, eksole…

Koju jõudes ootasid ees elektriprobleemid. Nii minu kodu imetav ‘pesumaja süsteem’. kui ka selle maja süsteem ,kus elab turist Andre olid akude tühjenemise tõttu välja lülitunud. Pisut paranormaalne, kuna päev oli vägagi päikeseline. Loobusin täna valguspüügijärgsest varasest hommikusöögist, kuna ei olnud tahtmist pimeduses pottide ja pannidega sahmerdada. Heidan magama nälast urisevana, ehk näen unes midagi magusat...

17.01.2010

Ülekaaluka osa päevast magasin maha.

Õhtul ene valguspüügile sõitmist, kui lülitasin diiselgeneraatori ‘tsentraalset elektrisüsteemi’ laadima, selgus et ühendusega on midagi lahti - vool ei jõudnud adressaadini, kui nii võib öelda. Juhtmete kontrollimisel selgus, et üks pistik oli äras ulanud. Sellised juhtumid ei ole siin sugugi harvad, mis on ka mõistetav, arvestades, et elektrivõrk koosneb maas vedelevatest pikendusjuhtmetest ja et asume võrdlemisis sademeterohkes kliimavööndis, mistõttu ühenused ligunevad vahel lompides. Jah, siinne elektrivärk on üks suur föönivannitamisüritus, kuid sellest hoolimata ta vähemalt osa ajast funktsioneerib. Leidsin siis asenduseks ühe teise pikendusjuhtme ja süsteem hakkaski laadima, kuid kogu selle susserdamise peale oli juba kulunud omajagu aega ning valguspüügile minek jäi veidi hilja peale. Üritasin seda viivitust pirukaga üle lompide hüpates kompenseerida - ajaliselt võitsin seeläbi ehk 5 sekundit, kuid emotsionaalses mõttes päris palju. Mis saaks olla rahustavam kui pisut huligaanitsemist.

‘Esimese valiku’ valguspüügiplats oli juba hõivatud ning pidime lõkus üles panema auku. Ka see koht ei ole enamasti sugugi halb, kuid tänane öö oli saagi osas enneolematult kasin. Näis, et lülijalgsete ametiühing oli kehtestanud lennukeelu või midagi taolist. (kehv huumor, aga samas - kell on 4:34 am).

16.01.2010

Täna sain pärastlõunani magada, rõõm.

Kella kahe paiku vedasin end ortostaasi, lasin kanad õue ja hakkasin lõunasööki valmistama. Peagi aga hakkas õuel hargnema koerte ja kanade etendatav märul. Varem ei ole koerad siin kaade kallale kippunud, kuid täna võttis Doggy ühel hammastega kaelast ja rapputas nii, et linnust jäi maha vedelema vaid ilane keelt suust välja ajav ägisev tomp. Ainus mõistlik lahendus tundus olevat valmistada sellest tombust limonaadi, ehk siis kanapraadi, mida Ruth ka homme teha lubas. Doggy suutis peksust kõrvale hiilida, kuid karjusin ta peale piisavalt, et panna ta terveks päevaks kõrvad peadligi mööda seinaääri roomama.

Oli esimene valguspüük tshehhi turistiga. Aparatuur oli eileöise vägivaldse mahavõttu tõttu pisut kahjustatud ega toiminud nii knasti kui parimatel päevadel: valgus oli tuhm ja mõned pirnid küpsesid mõraliseks. Sellest hoolimata leidsin lõksu lähedalt puu otsast ühe ‘arlekiini’ (mardikas; Longhorn), esimese viimase kuue valguspüügiöö jooksul. Muus osas oli aga saak kasinapoolne. Nägime üht tõeliselt massiivset kärnkonna, ta keha võis olla ligikaudu 30 cm pikkune ja hinnanguliselt 1,5 kg kaaluv, muljetavaldav elukas. Tõenäoliselt oli tegemist Bufo marinus’ega.

Kui oli juba ammu käes aega Titanuste saabumiseks, aga ühtki neist veel maha sadanud ei olnud üritasin leida viga elektrisüsteemis. Selle käigus aga tekitasin tõenäoliselt mingi valeühenduse, mistõttu laskus lagendikue pilkane pimedus. Kihutasin laagrisse ning tõin uue ‘elektroonikakasti’ (trafod põhimiõtteliselt ongi kogu selles sisalduv elektroonika). Üritasin tegutseda operatiivselt, kuna inimestele, kes on maksnud musta ekvatoriaalööd rebestava valguse eest 250 eurot ei pruugi ju pimeduses konutamine olla kuigivõrd vastuvõetav. Mõne minuti pärast oli valgus tagasi ja heledamalt kui varem. Enne kui turistid tänaseks lõpetada otsustasid tuli lõksule veel üks effektse välimusega ööliblikas - ‘Rotschildia’.

Kui varustust autosse pakkisime, leidsin generaatori lähedalt maast ühe Titanus, mitte küll väga suure, kuid siiski. Viisin ta tshehhi turistile justkui kompensatsiooniks tõrgeterohke valguspüügiöö eest. Titanus ja arlekiin ühe öö jooksul ei ole sugugi mitte halb saak ja mees jäi kokkuvõttes rahule.

15.01.2010

Magasin. Pärastlõunal sohverdasin Cyrilli koolist koju. Ta üritas mulle rääkida midagi mingist mängust, aga kommunikatsioon on veel pisut nurgeline, hakkab vist siiski tasapisi nihkuma prantsuse keele suunas, vähemalt üksikute sõnade osas.

Seejärel toitsin kanu ning end, panime üles valguslõksu, jätsin Andrese seda valvama ning sõitsin lennujaama tshehhi turistidele vastu. Fredericilt saadud luureandmete kohaselt pidid nad saabuma 19:40 lennuga Pariisist, kuid lennujaamas avastasin, et lend Pariisist oli saabunud juba 2 tundi tagasi ning saabuvate lendude ekraanil ilutses vaid Martinique’lt saabuv lend. Pomisesin omaette emakeelseid roppusi ja saatsin Fredericile sms-i, et küsida turistide telefoninumbrit. Palusin infoputkaoperaatoril neid valjuhäälditest kutsuda, kuid ta ütles, et see on võimatu. Pisuta naeruväärne, küsisin siis sama ühelt turvainimeselt, kes rääkis infoputkatädiga ning veenis teda lihtsa kutsungi edastamise võimalikkuses, kuid selleks ajaks olin juba märganud keskealist paari, kes seisid keset lennujaama ja nägid välja piisavalt tshehhid. Selgus, et tegemist oligi õigete inimestega ning et nad olid saabunud hoopiski Martiniquelt mitte Pariisist. Mees rääkis ladusat inglise keelt, mis võimaldas vahetada ka pisut keerulisemaid mõtteid, kui ainult tavapärased tähelepanekud niiskuse ja palavuse üle.

Enne laagrit peatusime ka valguslõksu juures, kus tsehhi mees ja kanada mees üritasid teineteisele entomoloogiateadistega ‘ära panna’, võrdlemisi sõbralikult siiski.

Aitasin turistidel end sisse seada, keetsin termosesse kohvi ning jalutsin valguslõksu juurde ööd veetma.

Täna tuli alla kolm Titanus’t, suurim neist oli pisut üle 15 cm pikk ning Andre sõnul väärt ca 1000 (Kanada) dollarit. Mingil hetkel oli jututeemaks sõda ning Andrerääkis veidra loo. Väidetavalt ‘pillasid’ Ameerika sõdurid Vietnami linnade tänavale spetsiaalselt selleks pillamiseks toodetud hiiglaslikke kondoome, mis olid lahtirullituna 40 cm pikkused ja 10 cm-se läbimõõduga. Eesmärk oli vastaseid hirmutada. ‘Sõjakunst’ eksole...

lisatud 09...14.01.2009

14.01.2010

Lõuna paiku käisin Cyrillil koolis järel. Teel Matourysse võtsin peale ühe hääletava mammi, selgus, et olin teda juba korra täpset samal teelõigul sõidutanud. Jätkuvad heateod võõrate finantsidega.

Järjekordne valguspüügiöö. Mingil arusaamatul põhjusel oli saak täna kesine. Salapärane loodus. Keskööpaiku peatus valguslõksu juures üks mees, kes on ennegi tulnud juttu rääkima. Täna oli tal kaasas ka tüdruk, otsisid üheskoos öiselt teelt madusid. Romantika.

Hiljem peatusid ka kaks noormeest, kes õppivat Cayenne’is ökoloogiat. Näib, et siinne ülikool siiski tegutseb.

13.01.2010

Hommikul sõitsin turist Andrega Cayenne’i - tal oli tarvis kingapoodelda ning mina pidin Cyrilli koolist koju tooma. Käisime ka turul, ostsime koledaid banaane ja värskeid apelsine liblikalõksude jaoks. Ka Dantel pidi meiega koos Kaw mäele tagasi tulema, kuid selgus, et tal läheb haiglas planeeritust kauem aega.

Tagasiteel avaldas Andre arvamust, et ma sõidan liialt kiiresti, kuigi tegelikult sõitsin juba isegi rõhutatult tasaselt. Sõitsin siis veel veidi aeglasemalt ja üritasin kõigest väest rooli taga ärkvel püsida. Kogu öö kestvad valguspüügid ja unevabad päevad on sideme minu ja mu teadvuse vahel üpris õhukeseks kulutanud. Elu nagu mingil pagana arstitudengil, eksole…

Tänasele valguspüügile sõitsime välja juba kella 16st (2,5 h enne pimedust), et mitte ilma jääda ‘heast kohast’. Ilm ja koht olid täna tõesti head: püüdsime 7 Titanust. lisaks veel lademetes muud kraami.

12.01.2010

Ärkasin kell 12 Ruthi ja Andre’ häälte peale. Oli aeg minna metsa liblikalõkse vaatama. Saak oli kesine ja osadest lõksudest olid pikanäpulised ahvid banaanid ära söönud.

Metsas läks aega päris kaua ja jäigi veel vaid poolteist tundi, et teha väike uinak, rammida alla õhtusöök ja kohv ning minna valguspüüki üles panema. ‘’Hea valguspüügikoha’’ oli mingi onu juba hõivanud, on ju Titauste kõrghooaeg, mistõttu olime täna püügikohal No 2 - konnadega augus. Saak ei olnud nii rikkalik kui eile, kuid selles võib peale asukoha süüdistada ka kuivemat ilma. Siiski tulid täna lõksule mõned eilsest erinevad liigid, eriti õnnelik oli Andre paljude erinevate väikeste mardikate üle. Tõmbasime võrkkiige auto ja ühe väikese puu vahele ja õnnestus teha ka väikene uinak.

Tagasiteel laagrisse leidis aset järjekordne õppesõiduseans Andresega. Jõudsime elusalt koju. Osaliselt ehk tänu tärkavale sõiduosusele, teisalt aga tänu varahommikuselt tühjale teele. Ka meie pisikesel metsateel on aegu, mil enda kurvis põiki vastassuunavööndisse parkimine võib lõppeda veriselt. Aga need ajad on põhiliselt õhtused...

11.01.2010

Hommikul panin liblikalõksudesse sööta: eksootilist kokteili banaanidest ja õllest. Ruthi käest õlle küsimine oli üliväg tüsilik - jutu mõte ei jõudnud pärale ka pärast perfekt-prantsuskeelset ‘’üks õlu palun’’-it. Elame Paabelis.

Lõksude juurde jalutades kohtasin üht vöölast. Seekord sain ka ühe pildi, mitte küll hea, aga siiski on selgelt äratuntav pildil oleva looma ahter. Kui see üks pilt oli tehtud muutus loom aga järsku arglikuks ja pages võssa. Vöölane on aeglane, sellest tulenevalt kergesti jälitatav, kuid liikumise pealt ei ole mu kaamerasilm kuigivõrd terav ja fotograafiline osa meie kohtumisest tuli lõpetatuks lugeda. Igavest vahva elukas siiski: kollakas, umbes 30 cm pikkune ning naljakate multifilmikõrvade ja kärsaga. Kogu tema olemus oli kuidagi rohkem lasteraamatu tegelast kui tegelikku metslooma meenutav.

Sai tehtud ka pisut remonti. Pihustasin korrastatava majakese siseruumid üle robustse insekti- ja fungitsiidse vahendiga .Suur osa kehapinast peaks nüüd ka seente ja putukate kolonisatsioonist kindlalt vaba olema.

Leidsin oma maja terassi eest maast kaks elavat jahipüsiipadrunit. Relvakultuuri kõrgtase. Küsisin Andreselt ja Dantelilt, kas neil on aiu, kuidas padrunid võisid sinna sattuda. Neil kummalgi väidetavalt ei olnud. Näib, et meil on siin tegutsemas mingi mõrvarlikum versioon Pätust. Ekvatoriaalpätu, kui soovite.

Valguspüügiöö oli ulmeliselt saagikas. Effektseid isendeid sadas alla rohkem kui jõudsime külmaks teha ja ümbrikesse toppida. Lõksule tuli ka üks emane Titanus, see pidavat olema väga haruldane juhtum. Püük kestis koiduni, kuid kuna tegevust justkui oli, ei murdnudki uni liiga jõhkralt.

Kell 6 am panime asjad kokku ja asusime koduteele, Andres roolis. Teine katse siis seekord. Ei sujunud hästi. Kuid paari lähema päeva jooksul lihtsalt peab autosõit tal kuidagi käppa saama, sest muidu moel variseb kogu meie siinne asjade toimimise kaardimajake kokku.

10.01.2010

Pühapäev. Hommikul koristasime ära kaks liblikalõkse blokeerivat murdunud puud. Uus saag püsis kenasti ülesannete kõrgusel. Ennelõunal tegime ka väikese ringi metsas. Istusime ühe oja kaldal, mis veel kaks nädalat tagasi sisaldas rõõmsalt vulisevat vett, kuid oli nüüd järjestikuste kuivade päevade tõttu tilgatu, ja veetsime aega a la Caribia. Neil päevil on siinne eesti kogukond vabameelne.

Pärast lõunat sõitsin Matourysse, et minna õhtul lennujaama saabuvat turisti vastu võtma. Andres tuli ühes, kuna tahtis kontoris internetti ühenduda. Täna tulnud turist on Kanada prantslane (Quebec’ist) ja siia kihutas ta entomoloogiahuvi. Selle huvi teravaim tipp olevat suunatud mardikatele. Hetkel on ka kõrgaeg Titanus’te (maailma suurim putukas) püügiks.

Teel laagrisse kulges aeglaselt kuna udu tõttu oli nähtavus olematu. Juba pärast õhtusööki küsis uus turist Andre mult etüülatsetaati, et hakata juba majas ringironivaid tuhandejalgseid koguma. Entomoloogiakirg oma kogu ilmekuses.

09.01.2010

Käisime linnas. Meeldiva üllatusena oli brasiillaste kalapalliputka täna avatud. Võtsime paberkotitäied õlist tilkuvat mere-kiirtoitu ja sõime seda vanal sadamakail jalgu kõlgutades.

Turult ostsin 26 banaani, et järgmiseks nädalaks turisti jaoks lõksud ette valmistada. Osad lõksud on ilmselt ka alla kukkunud ja mõnede juurde viiva tee on sulgenud langenud puud. Peab selle asja ka üle vaatama.

Pärastlõunal käisime ranna lähedal asuval Rorota mäel. Nägime nelja laisikut ja karja mingeid väikesi ahve. Kaw mäel ei ole ma seni ühtki laisikut kohanud. Suht hämmastav, kuna seal Rorota mäel käivad inimesed pidevalt jooksmas ja jalutamas. Samas Kaw mäel tegutsevad muidugi pahad kullakaevurid oma suurte masinatega ja jahimehed kes on pea kõik metsarajad külvanud täis padrunikesti.

Õhtul oli kodutee mattunud tihkesse piimjasse udusse ja sõit käis aeglaselt-aeglaselt.

lisatud 02...08.01.2010

08.01.2009

Kirjutan seda sissekannet pärast õhtust jooksu. Teel tuli mulle vastu saekaatrit pidav vanapaar oma autoga. Nad lehvitasid, ma lehvitasin. Lõpuks ometi hakkab kujunema ‘kohalikest koosnev sõpruskond’. Kõik need kohalikud, kes mulle teepeal lehvitavad on küll eas 70+ (vanapaar saekaatrist ning nende suure elulooga sõber Rourast).

Jooksurajal kohtasin ka pisikest matsaka konstitutsiooniga rohelise põhitooniga madu. Kaalusin, kas minna koju tagasi tooma fototehnikat või võta madu koju minnes ühes või joosta edasi, kuid lähemal uurimisel paistis ta keskosa olevat eluga sobimatult muljutud ning dilemma haihtus.

Hommikul saagisin pisikesteks tükkideks ja ladusin kaunisse hunnikusse puu, mis oli juba ligi kuua aega tagasi ühe turistide maja nurga pihta langenud. Ta ei vedelenud seal niikaua, kuna me oleme lohakad, ei midaig säärast, meil lihtsalt ei olnud varem seda vinget uut nanotehnoloogilist barbimootorsaagi.

Seejärel, sõitsime koos Ruth’iga linna. Plaanis oli minna Fredericiga mingeid lilletaimi ja seejärel uut pesumasinat ostma, Ruth oli kaasas, kuna peatselt on jällegi saabumas turistid ning ta pidi nende tarvis hiinakast toidu- ja muud kraami ostma.

Lillepoemüüja ja Frederic rääkisid mind taga ja ma sain puha aru, ebaviisakas. Müüja küsis Fredericilt, kas ‘see tüüp’ töötab tema juures ja kas ta on mingi ameeriklane või midagi jne, siis nad naersid vahepeal isekeskis ja järgmisena püüdsin kinni sõna Eesti/eestlane. Mida paganat, võibolla ma näen maailma liigküüniliselt, kuid see tundus nagu arutelu teemal: ‘kust on pärit sinu neeger?’

Pärast istikute ostmist sõitsime lattu kust pidime kätte saama tellitud pesumasina. Frederic sõitis ees - mina pidin teda pirukaga jälitama. Kohati oli tarvis päris palju pedaali vajutada, et läbi tiheda absurdliikluse tal sabas püsida. Jah me siin sõidame ohutult ega lõhu masinaid, kuid näib, et see ei tähenda tingimata aeglust. Järgmise nädala suhtes, kui pean mõnel päeval Frederici autoga Cyrillile kooli järgi minema, hoiatas Fredric mind siiski - soovitas sõita ettevaatlikult, kuna tema auto rehvide muster pidavat eksisteerima vaid minevikus ja sileda asfaldi peal, eriti vihmaga, on oht libiseda. Ma juba ammu ju räägin, et sel masinal on kehvad rehvid, samas ei ole ma ju seda lugu rääkinud Fredericile…

Kui jõudsime lao juurde sai Frederic mingi kõne ja pidi minema kohe Cayenne’i ja sealt otse lennujaama, sõitma nädalaks Lääne Aafrikasse vist. Soovisin talle head reisi ja jäin pesumasinat ootama. Viis kuidas see ladu toimis tundus üpris naeruväärne. Ütlen ‘tundus’ mitte ‘oli’, kuna ma ei ole väga kursis, kuidas üks õige ladu peaks toimima. See siin igatahes ei toiminud. Töölised nokitsesid midagi, lobisesid, läksid suitsule; ülemus karjus nende peale ja sai saadetud pikalt. Millegipoolest meenutas seal toimuv mulle seriaali The Office. Tasapisi ilmusid tellimused siiski laosügavustest välja ja lõpuks ka pesumasin mida ootasin. Tõstukimees küsis, kus mu auto on, et kast selle juurde viia, kuid mulle ei tundunud vajalik veeta veel 5 minutit vaadates kuidas see mees manööverdab tõstukiga, mis tõenäoliselt peaaegu jõuab tõsta merekonteinerit vms, läbi parkimisplatsi, et viia 15 kg kaaluv (tegemist oli nö käsipesumasinaga) pirukaauto juurde. Küsisin, kas on vaja veel mingeid allkirju vms, võtsin paki kaenlasse ja asusime kodu poole. Pilguheit lõunamaisele effektiivsusele…

Tee ääres on käimas mingi segadusttekitav töö. Kohati on 50 meetri kauguseni tee servast mets buldooseriga mlagedaks lülatud ja välja paistab pruun songitud maa. Arusaamatu mu jaoks, kas nad kavatsevad ehitada mingi Roura-Kaw kiirtee või mis.

Poe-hiinlased kaklesid täna. Hiina keeles. Ma tean küll, et on olemas mandarini ja kantooni vms keel jne, aga minujaoks on vihane vadin asiaatide suust alati hiina keel. Ruth ostis kom suurt kotitäit toidukraami. Turistid peaksid olema päri pagana rõõmsad.

Ühes turistide majas on probleeme nahkhiirtega. Nad on end sisse seadud ühe seinalaua all ja pudistavad sealt rohkelt guanot. Peale selle on suur osa neist tõenäoliselt rabiidsed ning sellest tulenevalt mittesobivad majakaasalsed hästimaksvatele külalistele. Riputasin selle käsitiivalistest asustatud laua kohale ‘ultraheliseadme’ väikesed kõlarid ja jätsin selle sinna vinguma, plaani kohaselt umbes kolmeks päevast. See seade ongi mõeldud spetsiaalselt nahkhiirte peletamiseks. Frederic küsis, kas ma ei ole sellist aparaati varem kohanud ja oli üllatunud kui ütlesin, et ei ole millestki säärasest kuulnudki. Selgitasin talle, et Eestis on vaid paar koobast ja vähemasti mina isiklikult ei tunne kedagi kes oleks eales kannatanud nahkhiirte pealetungi tõttu. Nahkhiired ei ole ju eestis mingid tavalised koduparasiidid. See nish on kodumaal ikkagi valdavalt täidetud hiirte, rottide ja prussakatega. Siin, ekvaatori läheduses, aga laiutab biodiversiteet.

Pärast seda, kui pisikesed kõlarid on mitu päeva järjest nahkhiire keeles röökinud: ‘minge ära!’ ning loomad on eelduste kohaselt ka tõepoolest oma kodu maha jätnud laseme sissepääsukohad mingit ehitusavahtu täis. Muidugi juhul kui see heli neid minema ei aja ning nad saavad sisse müüritud ja jäävad sinna mädanema saab meil olema tunduvalt haisvam probleem kui guano.

Õhtul märkasin köögiseinal intiimselt aega veetvat gekopaari. Tahtsin teha pildi, kuna säärast mul veel ei olegi. Kuid välk ja ilmselt ka minu liikumine rikkus ilmselt nende jaoks olukorra ära. Tulemuseks coitus interruptus. Köögiseinale jäi maha vaid tilgake valget viskoosset vedelikku, millest ei saa nüüd kunagi väikesi gekosid.

07.01.2010

Hommikul etendasime pisukest palagani Cistrumi istikutega. Kuna selgus, et kanad kipuvad neid nokkima pidime nad liigutama mõne meetri kaugusele puude vahele ja ümbritsema võrkaiaga. Nüüdseks oleme neid teisaldanud juba päris mitu kohta, kuna asukohad on järjest osutunud sobimatuks. Enne millegi tegemist mõtlemine on mõistagi välistatud.

Järjepidevalt süütame ka oksahunnikuid, vahel võtavad mõned isegi tuld.

Sai viljeletud ka loodusfotograafiat. Võtsime ühe tarantli välja Andrese toidukarbist ning asetasime mõneks ajaks loodusesse, et teda siis kahest torust pildistada, photo-shootida, kui soovite. Hea modellina võttis ta aegajalt ka kaitseasendi (tõstis esimesed jalad).

Pärastlõunal leidsin pisikese värvilise konna nin püüdsin ta kinni. Ning ka tema sai üle külvatud välkude valanguga, kuid erinevalt tarantlist jäi ta vabadusse.

06.01.2010

Täna valmistasime istikuid. Selleks täistsime väikesed mustad kilekotid mullaga ja pistsime sinna nende sisse mõnekümnesentimeetrised Cistrum’i (ma arvan, et umbes nii kõlab selle taime perekonnanimi) oksatükid lootuses neid ‘pajumeetodil’ paljundada. Tegime sel viisil veidi üle saja puualge, mis ootavad istutamist peagi valmis saavale lagendikule. Tülgastav vihmamets saab lõpuks ometi asendatud kauni inimtekkelise monokultuurse kooslusega. Hurr-pagana-aa!

Ostsin endale antibakteriaalse seebi ja pesen end nüüdsest sellega, kuna nagu mainitud on mul viimastel päevadel olnud probleeme naha mikroflooraga, mis on käitunud ebasõbralikult. Ma üldiselt muidugi ei poolda kuigivõrd liiga laialdast antibakteriaalse seebi kasutamist, kuid samas siinsetes oludes võib see mind edaspidi hoida elusalt mädanemast. Loodan.

Ja selsamal rõvedal teemal jätkates: hilisõhtul murdus abtsess lõpuks nahapinnale ja väljus esimene ports verist mäda. Kauaoodatud iseeneslik drenaazh. Väikesed rõõmud jätkuvalt, kuid kohati võivad ju väikesed asjad domineerida kogu elu ning siis lõpuks kui mäda jookseb välja, õnnestub pind küüne alt välja tõmmata või liivatera silmast eemaldada on rõõm puhas, päris.

05.01.2010

Pärast hommikusööki ladusin lehkavad prügikotid pirukaautosse ja küsisin kõigilt kaas-metsaelanikelt ning sõitsin linna. Plaanis oli arstikülastus ning koos Fredericiga mõne ühiku uute aia-ja metsatööristade soetamine. Autosõit, milles teatavasti paratamatusena sisaldub ka oma ahtri otsas istumine oli üpris piinarikas. Mõtlesin, et nahaalune abtsess tuharal on üks maailma nõmedamaid haigusi, kuid siis ei meenunud samas ühtki kuigivõrd vahvat tõbe. Tuberkuloosi peeti mingil perioodil kauniks, kuid see mood on ju nüüdseks moodunud. Podagra võib küll olla aristokraatidele omane haigus, kuid see ei muuda teda ju vähem piinarikkaks. Igatahes nihelesin istmel ja sõitsin kiiresti.

Kuigi mul ei olnud arstiga aega kokku lepitud ei pidanud ma siiski väga kaua ootama. Peagi avanes ajalõik, mille jooksul ta sai mu vastu võtta. Doktor tundus võrdlemisi usaldusväärne ning tal olid seinal raami sees merel kasutatavad sõlmed ning pilt purjekatest ja laual Mac. Ja ta kõneles ka inglise keelt. Mu abtsessi kohta ütles ta, et seda on veel vara avada, kuna see on hetkel liialt tihke ja selle sisu ei ole veel vedelaks muutunud. Eks ma üldjoontes usun teda ka. Ta on ju ometi arst. Välja kirjutas ta mulle antibiootikumi, mille nimi mulle esialgu tuttav ei tundunud. Hiljem kodus vaatasin targast raamatust järgi, et tegemist on streptogramiinide hulka kuluva preparadiga. Tundus minu jaoks kuidagi veider valik, aga ma tegelikut ei teagi nahaaluse abtsessi konservatiivse ravi strateegiatest eriti midagi. Usaldan doktorit ka ses osas. Loodetud kiiret lahendust drenaazhi ja lavaazhi näol valule ja ebamugavusele küll ei tulnud, kuid tugevnes lootus siiski mitte kusagil dhunglis mingi naeruväärse pisiasja kätte maha surra. Mädanev valge mees keset skorpione ja mürkmadusid - ‘’isn’t it ironic?’’ küsiks Alanis.

Poest sai ostetud uus võimas trimmer, millega planeeritava istanduse alal peenikest võsa ja sügisesest raiest alles jäänud kõrgemaid kännutüükaid maha lõigata ning pisitilluke mootorsaag. See saag näeb välja tõepoolest nagu ta võiks olla komplektis Barby-nukuga. Või siis selle isase variandiga, Ken eksole. Masin ei kaalu kindlasti palju rohkem kui 1...2 kg ning teda on mugav kasutada ühe käega nagu elektrilist kööginuga. Muidugi eelmine mootorsaag, mis meil siin oli, Bernardilt laenatud, oli ka päris suur, kuid see uus on ka võrreldes tavalise saega naljakalt pisike. Näib, et ka mootorsaag võib olla nunnu. Kõigest sellest hoolimata ta siiski lõikab puud, proovisin. Niiet esialgu võib öelda, et uus masin sobib meile siin päris hästi: läheb keskmise suurusega puudest kenasti läbi ning on sealjuures väga lihtsasti kasutatav, küllap käepärane ka õblukesele naisterahvale. Seega katab ta meie vajadused juhul kui me ei otsusta hakata väntama mootorsaethrillerit või järjekordselt hakata langetama metsahiiglasi.

Linna peal ringi sõites mainis Frederic, et homme leiab aset referendum teemal, kas Prantsuse Guajaana peaks iseseisvuma või mitte. See suveräänsuse on aga täiesti naeruväärne, kuna Prantsuse Guajaana on nagu imik, mida hoiab elus vaid 500 miljonit eurot, mis Prantsusmaa igal aastal talle imetab. Ühtlasi usuvad prantslased, ilmselt põhjendatuna, et iseseisvana langeks see territoorium täielikku kaosesse. Tihti ei lahene ju asjad pärast kolonistide lahkumist kohalikel just kõige paremini ja Frederici sõnul on selline asjade käik Prantsuse kolooniate puhul eriti silmapaistev, võrreldes näiteks Briti kolooniatega. Naaberriigid Suriname ja Guajaana iseseisvusid 70ndatel ja on tänaseks päevaks jõudnud teatava stabiilsuse ja inimsõbraliku riigikorrani, kuid Frederici arvates oleks midagi sellist Prantsuse Guajaanas saavutada palju keerulisem, kuna populatsiooni haritus ja ‘intelligents’ on tunduvalt madalamad. Lisaks puudub siin peaaegu täielikult igasugune tööstus ning erinevalt Prantsusmaa Kariibi meres olevate territooriumite Martinique ja Guadalupe-st on siin ka turism võrdlemisi tühine. Prantsuse Guajaanas käivad ainult hard-core loodusfriigid ning neid ei olegi ju maailmas niiväga palju.

Õhtul kella seitsme paiku helistas Frederic ning ütles, et nad ei saa autoga teele langenud puust mööda. Võtsime mootorsae ning matsheeted ning tõttasime Andresega neile appi. Looduslik teetõke oli muudustunud umbes 15 km kaugusel laagrist. Tegemist oli üpris suure puuga, mis oli ka tihedalt liaanidest läbi põimunud. Hakkasime temast tasapisi läbi närima, mis vaid autotulede valguses oli küllaltki seikluslik ettevõtmine. Kirsina koogi peal algas vihmasadu. Saagisin ja tirisin oksi ning liaane eemale ning Andres vedas nad eemale tee serva. Kui olime umbes poolel teel läbi puuvõra muutusid valgustingimused kuidagi eriti kehvaks ning palusin Andresel auto pisut lähemale ajada. Tal läks sellega veidralt kaua aega, selle põhjuseks selgus hiljem olevat tõsiasi, et tal peaaegu ei ole sõidukogemust manuaalkäigukastiga autoga.

Kui kõik suuremad oksad olid läbi saetud ning nüsisin peenikese kraami ja liaanide kallal oli saekett järsku rippu. Mõtlesin algul, et ta on pooleks läinud, kuid midagi metallset ei oleks tohtinud ju puuvõras ometi olla. Selgus siiski, et kett oli kuumenedes liiga pikaks paisunud ning lihtsalt maha tulnud, minu väheasjatundliku teooria kohaselt vähemasti. Saevõtit ma mõistagi kaasa ei võtnud. Ühe puu saagimine peaks ju olema pisike asi.

Kuna saag oli rivist väljas ja järgi oli jäänud veel vaid paarikümnesentimeetrine maas vedelevate okste ja liaanide kiht otsustasin sellest pirukaga üle ronida, et seda madalamaks talluda ja Florence’i sedaani jaoks läbitavamaks muuta. Pirukas läbis hunniku probleemideta, kuid Florence’i auto pidavat olema pisut laiem, ning uue auto kriipimise hirmus tahtis Frederic, et eemaldaksin veel mõnikümmend sentimeetrit läbi puuvõra raiutud kanali seinast väljaturritavast tüvetükist. Ta küsis, kas saagi oleks võimalik kuidagi töökorda saada, kuna matsheetega võtaks sellise puu raiumine väga kaua aega. Tegelikkuses võttis see aega alla 5-e minuti. Millise pagana ime läbi siis tema arvates kõik need puud sügisel raiesmikul ümber kukkusid, tuulest?

Igatahes oli siis tunnel läbi puuvõra nö valmis ja ka Florence’i sedaan sai läbi sõita. Mõned liaanid jäid küll põhja alla kinni, kuid auto küljest midagi kaduma ei läinud.

Tänane sissekanne sai päris pikk, kuna leidsin peaaegu piinavaba viisi istumiseks. Väikesed rõõmud.

04.01.2010

Abtsess mu tagumikul valutab jätkuvalt ja enesetunne ning sellest tulenevalt ka tuju on kehvad. Olen pahur ja tüdinud.

Hommikul ladusime puid. Kuurialune on tarvis lagedaks teha, et seal saaks hakata puuistikuid kasvatama. Puuriit kasvas tasapisi, kuigi Andres vajas üllatavalt palju juhendamist. Kas on ka puude ladumisel omad raketiteaduslikud aspektid…

Koristustööd jätkusid ka pärastlõunal. Teisaldasime katuseplekihunniku kuuri eest laoruumina kasutatava merekonteineri katusele. Selles tegevuses ei puudunud teatav füüsiline aktiivsus. Ühe plekitahvli alt ilmus nähtavale tarantel. Pistsin ta jäätisekarpi. Andrese loomaaed toidupakendites kasvab jätkuvalt. Pisut hiljem ilmus plekihunnikust välja ka väike, umbes 50 cm-ne, madu. Oli selge, et tegemist on mürkmaoga, täpsemalt lõgismadulasega, kuna tema näol silmade ees olid selgelt nähtavad termotundlike elundite lohukesed (kajastuvad ka pildimaterjalil). Otsustasime mao viia kuhugi kõigi jaoks ohutusse kaugusesse. Kuna mul seninähtu põhjal ei ole liiga palju usku Andrese maopüügiannetesse otsustasin looma ise tünni pista. Esimesel katsel viskasin ta konksuga tünni, kuid saba jäi üle serva ning ta suutis sealt välja ronida ning puges plekihunniku alla. Õnneks aga ilmus ta peagi teisel pool nähtavale. Vajutasin konksu talle kaelale, et teda liikumatuna hoida. Kaalusime ka käega kaelast haaramist, kuid hoolimata kaela fikseeritusest konksuga tundus see pisut riskantne ettevõtmine ja otsustasime selle plaani vastu. Madu oli kinni peetud kitsas kohas, kus ei olnud ruumi tünnile. Palusin Andresel plekihunnikut pisut eemale tirida, nii et moodustus piisav ruum nõu jaoks. Sel korral õnnestus madu ka mitte just liialt hella hokilöögi laadse liigutusega tünni visata. Kaas sai peale ja oligi saavutatud ajutine rahumeelne kooseksistents mao ja inimese vahel. Viisime ta teed mööda umbes 300 m kaugusele ning kallutasime loodusesse. Kuna ta seal väga lahkesti poseeris sai tehtud ka kuhi fotosid. Mingil hetkel aga ronis sipelgas maole näkku, too ärritus, viskas keaga ja roomas metsa.

Õhtul ründasid mu maja rändavad sipelgad. Sarnane lugu nagu mõni aeg tagasi ameerika turistide majas. Sai pihustatud palju robustset kemikaali.

Selline päev siis. Loodus ründas nii mikro- kui makroskoopiliselt, rikkaliku diversiteediga: stafülokokkidest lõgismadulaseni. Praegu ei oska ma selles leida rõõmu.

Vähemalt on millestki pagana blogisse kirjutada.

Õhtul rääkisin Fredericiga ja õnnestus välja vinguda arstijuurde minek homme. Järjekorraväliselt, sest aja oleks väidetavalt saanud alles järgmiseks nädalaks. Loodetavasti on see arst pädev ja tema eetika lubab tõsta patsiendi vastu nuga.